Jagame kogemusi depressiooniga

Mina tahaksin öelda, et mis puutub inimese tundeilma, on kõik äärmiselt individuaalsed. Ja elusituatsioonid on individuaalsed. Üks inimene saab rääkida ühtedes tingimustes ja üht tüüpi inimestega, teine teistmoodi. Neti teel on hea toetada, kuid kedagi õpetada äärmiselt keeruline, sest tegelikku tausta me ei näe. Selles osas ongi just parimad nõuandjad psühholoogid või ka psühhiaatrid. On äärmiselt vale, eriti psühholoogide puhul, arvata, et nad tegelevad vaid "hulludega". Psühholoog on koolitatud inimene nägema neutraalselt ja teaduslikul pinnal inimeste mõttemaailma ning seda analüüsides aitama inimesel paremini endas selgusele jõuda ning suunata ta leidma probleemidele lahendusi. Ärge kartke psühholooge - kes pole kasvõi huvi pärast ühtki psühholoogi külastanud, ei tea, mis selline võõra inimesega rääkimine tegelikult tähendab. Filme ega nõuka-ajal tekkinud eelarvamusi psühholoogia osas ei tasu kindlasti tõepähe võtta.

Siq, sinu probleem pole mulle päris võõras. Ka mina olen pidanud seoses maale kolimisega segaste tunnetega maadlema. Siin ei lähe kellegile külla siis, kui ise tahad, ei jaluta poodi vms. Levi on halb, nett hakib... Isiklik elu väikeses kohas ongi tihti lapsed ja õhtutundide ootamine, et abikaasa tuleks koju. See on tõepoolest kohati äärmiselt frustreeriv. Miski ime läbi olen ma hetkel siiski positiivse meele ülekaalu saanud, kuid see tõesti ei ole olnud kerge ja kindlasti tuleb uus võitlus siis kui uue koha võlu ka kaduma hakkab. Äkki soovid muga lähemalt mõtteid jagada privaatsõnumite teel ja saame ehk üksikute huntidena kirjavahetuse-karja luua ?

Eemaldasin loo.
Las minevik jääda sinna, kuhu see kuulub. Minevikku.

Seda küll, see jäi märkimata, et mingi klapp peab olema küll. Ja kõik kindlasti pole võrdselt professionaalsed ka, kuid sellesgi poolest leian, et üldjoontes on psühholoogid hea viis oma mõtteid kellegiga jagada ja neutraalset tagasisidet saada ja "hulludega" on neil vähe pistmist, sest hulludel puudub võime oma elus miskit muuta või kellegiga oma käitumist analüüsida, rääkimata oskusest oma elus uusi lahendusi näha.

Eemaldasin loo.
Las minevik jääda sinna, kuhu see kuulub. Minevikku.

siq29 kirjutas:Psühhiaatrid on need nn "hulluarstid", psühholoog on nõustaja. Need on kaks eri ametit täiesti. Aga vahel on nõustamiseks just psühhiaatri abi vaja, kui olemine juba väga sassis on.

Ma sain vbl kasutajast erlex ka valesti aru, aga see psühholoogide jutt oli suunatud ühele tema lausele. Mitte paha pärast, vaid mul lihtsalt tekkis selline suur seletamise tuju ja siis kui mul selline tuju tuleb, siis ma vahel jäängi heietama

Võib ma heietan veel? Häbihäbi - ise moderaator, aga teeb muudkui topeltpostitusi Mis puutub meestega rääkimisse, siis see on tore puha, aga seal on aga... Mehe ja naise suhte teeb eriliseks (ja lastesaamise võimalikuks) just asjaolu, et mehed ja naised on nii füüsiliselt kui psüühiliselt erinevad. Erinevused tasakaalustavad, praktiline meel ja õrnad kujutelmad kokku panduna loovad terviku. Paraku on selle kõige teiseks tahuks, et väga vähesed mehed suudavad mõista naisi ja vastupidi, nn veenus-marss konflikt. Minu mees küll kuulab mind, aga näiteks mina ei soovi enamasti temapoolseid lahendusi kuuldagi, sest need on nii praktilised ja mehelikud, et ma targu väldin tülli minekut (võib ka seda juhtuda kui üks jagab tundeid ja teine soovitab rohkem nt füüsilist tööd teha, lihtsalt näide). Ühesõnaga, mehega peaks asju jagama nii palju kui võimalik (abieluliidus on eriti oluline kõik südamelt ära rääkida, ka siis kui tegelikult teist koormata ei taha, sest muidu hakkab suhtesse mõistmatust kogunema), kuid on ka loomulik, et alati ei näe teise planeedi elanikud siinse kosmose probleeme samamoodi kui meie ning vahel lausa peab abi (mõistmist) pigem otsima samasooliste hulgast

Pärlike kirjutas:Ma sain vbl kasutajast erlex ka valesti aru, aga see psühholoogide jutt oli suunatud ühele tema lausele. Mitte paha pärast, vaid mul lihtsalt tekkis selline suur seletamise tuju ja siis kui mul selline tuju tuleb, siis ma vahel jäängi heietama

Vabandust väljendasin end valesti mõtlesin et probleem ei ole nii hull mitte mina

erlex kirjutas:

Pärlike kirjutas:Ma sain vbl kasutajast erlex ka valesti aru, aga see psühholoogide jutt oli suunatud ühele tema lausele. Mitte paha pärast, vaid mul lihtsalt tekkis selline suur seletamise tuju ja siis kui mul selline tuju tuleb, siis ma vahel jäängi heietama

Vabandust väljendasin end valesti mõtlesin et probleem ei ole nii hull mitte mina

Mul tekkis teistkordsel lugemisel jah kahtlus, et minu lugemisoskus võis puusse panna

Ei ole kerge mehega rääkida kuna näeme nii vähe ja siis kardan et ta ei mõista kahjuks küll masendus vaid süveneb ja järjest raskemaks läheb aga pean hakkama saama

No seda kindlasti ,et naised on tundelisemad/tundlikumad kui mehed. Mehelt ei pea ega saagi tegelikult alati mõistmist oodata. Olgem ausad, naine on niivõrd keeruline olend, et teda ei saagi alati mõista Aga meie (minu ja mehe) jaoks on tähtis tunnete väljanäitamine ja nendest rääkimine. Mina olen selline inimene, et kogun muidu kõik enda sisse ja kui ükskord plahvatan, siis hoidku kõik alt . Sellepärast leiangi, et on kergem lihtsalt rääkida, mitte enda siss koguda. Mõtlesin enda enniste sõnade üle järele. Kindlasti on palju erinevaid inimesi, ja kõigest ei julge/ ei saagi alati rääkida. Kõigest ei peagi rääkima, kuna iga inimese hinges on teatud peidetud saladused, kui nii saab öelda. Aga kui inimene on tupikseisus, on parem rääkida inimesega, kes teda toetab ja kellest hoolib. Minu jaoks on see minu mees. Minu jaoks on see loogiline, et saan temale toetuda.

minul ei ole inimest kes mind toetab ja kes minust hoolib kellele rääkida kõigest üksi siin mõtetus maailmas

erlex kirjutas:Ei ole kerge mehega rääkida kuna näeme nii vähe ja siis kardan et ta ei mõista kahjuks küll masendus vaid süveneb ja järjest raskemaks läheb aga pean hakkama saama

Meil sama seis ja kui ma püüangi rääkida, siis see kipud nurisemisena paistma. Ta selle 3. aastaga, mis sõitnud on, üldse väga kergesti ärrituma hakanud.
Erlex Meile saad ju ikka kurta.

Eemaldasin loo.
Las minevik jääda sinna, kuhu see kuulub. Minevikku.

erlex kirjutas:minul ei ole inimest kes mind toetab ja kes minust hoolib kellele rääkida kõigest üksi siin mõtetus maailmas

Mina olen alati olemas

Mustlasplika
Monique

Ma ei tea kust kohast alustada aga tunnen et enam ei jaksa ja murelained löövad peapeal kokku.

Tänu teile kallid omaklubikad kes te julgesite siin oma loo kirjutada sain ka mina endast võitu ja kirjutan enda loo.

Kogu minu elu on olnud kui Ameerika mäed , küll üles ja siis jälle alla.

See juhtus minuga 7aastat tagasi kui suri minu vanaema, inimene kes oli minu jaoks kõik. Matusepäeval ma tundsin , et minust läks koos temaga kaasa midagi. Minu hinges valitses tühjus ja kurbus. Alati kui ma üksi olin ja nutsin siis palusin teda tule järgi võta mind kaasa, ma ei suutnud enam edasi elada. Küsisin tihti miks ta jättis mind üksi.

Siis see jutuski, kui silmad avasin , sain aru et ma tahtsin endalt elu võtta. Mul ei hakanud kergem, pilk oli kaugustes ja hinges veel suurem valu.

Alles siis sain aru mida ma oleks teinud oma lastele, mis küll nendest oleks saanud.

Mul on õnn sattuda psühholoogi jutule.

Mind viidi sellisesse seisundisse kus ma kohtusin taas oma vanaemaga, ma pidin temalt andeks paluma , et olin sellise teo korda saatnud. Sain oma hingelt palju asju ära rääkida, see oli nii raske et puhkesin nutma. kui mind toodi tagasi normaal seisundisse nutsin veel tükk aega. Aga ma pidin temast lahti laskma, sest ka tema hing ei saanud rahu.

Mul hakkas peale seda kergem , enam ma ei tundnud tühjust ja valu.



See rahu kestis ainult aasta, kui ühel hommikul ei suutnud enam voodist tõusta, valud olid sellised et roni või mõõda seinu üles.

3kuud kannatusi ja haiglavoodid, lõppes see ikkagi op-ga. Kahjuks op. ei õnnestunud 100%. Nii pidin õppima uuesti kõndima , valud ei kadunud kuskile. Mul tekkis krooniline valu sündroom mis saadab mind kogu elu.

6 kuud võitlust, tuli endale tunnistada, et ma ei saa kunagi endiseks. Närvi kahjustuse tagajärjel ei tööta enam põis ja vasak jalg jääbki tuimaks.

Tundsin et see on minu elulõpp, ma ei tahtnud enam taas edasi elada.

Ma vajasin inimest kes mind toetaks aga seda oli palju palutud. Ma pidin üksi hakkama saama. Kõik ööd olid rasked ja täis pisaraid.

Ma pidin võitlema ise endaga, sest mul olid lapsed, kes mind vajasid.

Nüüd juba 5 aastat on mind saatnud valud, millega pean end jagama. Suurte valude korral õppisin end süstima ja tarvitan rahusteid, sest ilma ei saaks enam hakkama .



Kahjuks pean tunnistama , et olen jällegi augus ma ei tea mis toimub. Ma ei suuda enam midagi teha. Kui koristan kodu siis hiljem hakkan nutma , sest ei meeldi enda koristus.

Süüa ei suuda sest söök ajab mind tihti oksele.

Tihti leian end nutmas või siis istun üksi ja kõigutan end pilk kaugusesse.

See pole veel kõige hullem, kuulen hääli, kõndimisi ja et keegi laseb kraanist vett. Kuigi olen üksi ja lapsed magavad.

Igal hommikul valdab mind hirm, kas suudan kõndida ja ega jala tuimus pole edasi läinud.

Soe suur süda Tahaks midagi öelda, aga ei leia õigeid sõnu, et kirjutada.
Olen ise ka olnud seal piiris, kus tahaks kõik lõpetada ja igaveseks. Isegi peale neiu sündi on mõned korrad nii olnud, aga neiu annab jõudu, et edasi minna, sest temale olen ju väga tähtis ikkagi.

Eemaldasin loo.
Las minevik jääda sinna, kuhu see kuulub. Minevikku.

Siq pole midagi, mured ongi erinevat laadi.

soe suur süda tõesti, ega ei oskagi õigeid sõnu leida. Oled ääretult tubli olnud

soe suur süda kas nüüd ei soovi psüholoogi ju´urde pöörduda?

Eemaldasin loo.
Las minevik jääda sinna, kuhu see kuulub. Minevikku.

Pai pai pai ole tugev

oh sa vaesekene