Kas kellelgi on kogemusi kodusünnitusega?

Millised on teie kogemused kodusünnitusega? Kui palju sellest teate ja kas valiksite kodusünnituse?

Nii mitu küsimust kohe ühes küsimuses Esiteks: kogemust mul pole. Teiseks: tean nii palju, kui olen lugenud, uurinud netist ja kuulnud mõnede meditsiiniinimese arvamust. Kõige selle põhjal oleks kolmanda küsimuse vastus, et ma ei valiks kodussünnitust. Tõsi ta on, et enamik kordadest ei pruugi midagi juhtuda, kuid komplikatsioonide tekkimisel ei suudaks ma endale andeks anda, kui last selle pärast päästa ei suudetaks, lisaks risk, et mu endaga midagi juhtuda võib. Minu jaoks on kodus või mujal väljaspool haiglat sünnitamine variant ainult siis, kui tõesti õigeks ajaks vastavasse asutusse ei jõuaks, kuid mitte planeerituna.

Ma olen ka kuulnud (isegi koledadid jutte), aga väga süüvinud ei ole. Ei mõista neid inimesi kes sedasi sünnitada otsustavad väga kuna ise olen hästi jänes ja lähen ikka kindla peale välja. Olen 2 korda ise sünnitanud ja ei ütleks, et see midagi nii ilusat või rahu nõudvat oleks, et ma seda oma kodus peaks tegema. Ma pole oma lapsi "välja hinganud"...röökinud pigem.

Mul on üks sõbranna kelle vend otsustas oma naisega kodusünnituse kasuks. Terve 9 kuud õppis mees sünnituse kohta ning tegi ettevalmistusi.
Ja tegidki ära.

Teise loo rääkis mulle üks tuttav kes oli haiglasse teel kuid elas linnast niipalju väljas, et ta mees oli sunnitud sünnituse autos vastu võtma. Mees ei teadnud asjast halligi kuid ka nemad said hakkama.


Minuarust on mõlemad juhtumised jubedad.
Oma meest usaldaks küll aga miks siis haiglad välja mõeldud on?? Vanasti sai püssikuuli ka noaga välja võetud ja põllu ääres poole kardula võtmise ajal sünnitatud aga nüüd on siiski ajad natuke teised. Ma olen Pärlikesega ühel nõul - ma ei läheks teadlikult riskile välja.

Vanasti sunniti sùnnitatud naist palatipôrandat pesema ka.
Mina saan aru neist kes valivad kodussùnnituse, ma olen ise natuke lugenud selle kohta just nimelt selletôttu, et nemad nàevad sùnnitust pigem lapse làbi seades lapse heaolu prioriteediks. (kuivôrd niivôrd, sest tôsi ta on, et komplikatsioone vôib tulla ette môlemal juhul- nii haigla- kui ka kodussùnnitusel ainsa vahega, et kodus sùnnitajad vôtavad kogu vastutuse enda peale) Et pôhimôte siis tuua laps ilmale kodus, seal kus ta on alguse saanud, turvaliste (ma ei rààgi endast, sest minujaoks oli oluline, et mul on proffessionaalsed inimesed ùmber ja haigla oli minu jaoks ainuôige valik) tuttavate seinte vahel.

Ma olen igati tolerantne inimene ja austan nende inimeste otsust, kes peavad õigeks kodus sünnitada ja saan ka suurepäarselt aru, miks nad seda teevad, kuid ise ei julgeks seda elusees teha.
Mul oli sünnitusel komplikatsioone ja kui poleks olnud professionaalset abi ei tahaks ma mõeldagi, mis saanud oleks.

minust oleks kodusünnitaja 22repealt saanud, kuna haigla minnes taheti mind muudkui koju saata, kuna olin kõigest 1 tund kodus valutanud. kuid ma ei j2tnud jonni, et tükk aega madistasin seal kuni üles ikka lasti ja üles jõudes olid ka pressid kohal.

Tubli oled, Karizma! Sellistel puhkudel peab jah kahjuks lausa pealetükkiv olema, et oma tahtmist saada.

Pärlike kirjutas:Nii mitu küsimust kohe ühes küsimuses Esiteks: kogemust mul pole. Teiseks: tean nii palju, kui olen lugenud, uurinud netist ja kuulnud mõnede meditsiiniinimese arvamust. Kõige selle põhjal oleks kolmanda küsimuse vastus, et ma ei valiks kodussünnitust. Tõsi ta on, et enamik kordadest ei pruugi midagi juhtuda, kuid komplikatsioonide tekkimisel ei suudaks ma endale andeks anda, kui last selle pärast päästa ei suudetaks, lisaks risk, et mu endaga midagi juhtuda võib. Minu jaoks on kodus või mujal väljaspool haiglat sünnitamine variant ainult siis, kui tõesti õigeks ajaks vastavasse asutusse ei jõuaks, kuid mitte planeerituna.

Siin on kõik minu mõtted ja kogemused kirjas

Ise kodusünnitust ei valiks ... ainult siis kui see juhtuks kogemata ja muud valikut pole. Eelistaksin ikkagi, et lapse sünni juures oleksid inimesed kes asja tunnevad.

Aga samas pole mul mitte midagi ka nende vastu kes teadlikult otsustavad kodusünnituse kasuks. See ju ikkagi nende vaba valik ja kui nad ennast kindlalt ja hästi tunnevad siis miks ka mitte.

Ma ei tea, kas ma järgmise lapse sünnitaksin kodus...
Kuid tean seda, et minu jaoks kogu sünnituse juures oli kõige ebameeldivamaks see, et nüüd on tõepoolest see hetk käes, mil tuleb haiglasse minna. Sellest barjäärist ülesaamine oli minu jaoks tõeline võitlus. Mulle lihtsalt ei meeldi haiglad. Ma ei karda arste, protseduure, ei kartnud ka sünnitust, lihtsalt haigla on minu jaoks ebameeldiv koht.
Nii, et kui peaks juhtuma, et järgmine laps kodus peaks sündima, seda kas teadlikult või "kogemata", ma ei muretse. Seda enam, et praeguse lapse ma küll sünnitasin haiglas, ent vastu võttis ta mu mees (täiesti spontaansel, plaanideväliselt), keda ämmaemand kõrvalt natuke juhendas.

Mina eelistaksin ikka haiglas sünnitada. Seal on siiski spetsiaalsed tingimused selle jaoks ning ümberringi professionaalid.

Pooldan haiglas sünnitamist. Oleks ma üritanud kodus sünnitada, ei oleks sellest küll midagi head välja tulnud ja lõpp oleks võinud olla kurb Kõike ei saa ette näha ja just esmasünnitaja ei kujuta ettegi, mis teda ees ootab.

Pooldan samuti haiglas sünnitamist. Aga paraku ei lähe asjad alati nii nagu soov on. Olen ühe lapse kodus sünnitanud, sest lihtsalt ei jõudnud haiglasse õigeks ajaks. Tagantjärgi mõtlen ikka, et aega hirmu tunda ju ei olnud, kõik käis kiiresti. Hea, et kiirabibrigaad ikka kohale jõudis lapse sünnimomendiks. väga enam neid emotsioone ei mäletagi. Olen rõõmus, et kõik läks hästi ja mingeid komplikatsioone ei tekkinud.

Äsjane kogemus seljataga. Plaanis polnud aga muud varianti ei tekkinud ajanappuse tõttu. Kõik läks ülikenasti ja kiirelt, mees võttis ise vastu. Õnneks oli rätikute virn puhtjuhuslikult käeulatuses. Kiirabi sai kutsutud küll aga see suutis kuhugi ära eksida vist, peale lapse sündi läks abikaas neile tee peale vastu Kui tekkis kahtlus ise haiglasse jõudmise osas, helistasin sünnitusosakonna valvelauda, sealt üks tädi siis veidi üritas midagi seletada aga ta oli üsna unise ja segaduses häälega Igatahes kui kiirabi lõpuks kohale jõudis, selgus, et neil oli kaasas vaid beebile termotekike ja minu vererõhk sai ka mõõdetud. Nabanööri lõikamiseks kääre polnd, võtsime siis kodused suvalised

Kui enne pigem olin kodusünnituse vastu siis ses osas- tegelikult oli ikka hea ja turvaline küll. Pingeline oli veidi presside ajal ja tita hääle ootamine (kinnituseks, et kõik ikka OK on). Turvalisuse ja ettenägematute komplikatsioonide pärast eelistaks/soovitaks ikkagi haiglat

Palju ônne, elefant! Nii tore kogemus tegelikult!