Jagame kogemusi depressiooniga

Minu lugu pole hetkel enam avalik, kuid kui keegi soovib minuga neil teemadel vestleda, olen kättesaadav privaatsõnumite vahendusel

----

Neile lugejatele, kel pole olnud kogemusi depressiooniga ja kes tahavad tulla ütlema, et elus on kõik ainult suhtumise küsimus (millele ma muidugi tegelikult väga vastu ei vaidle), alljärgnev lõik:

Depressioon on psühhiaatriline häire, mis on tingitud närviülekannet mõjutava aine - neurotransmitteri (serotoniin, norepinephrine ja/või dopamiin) funktsioonihäirest. Olulised häire tekkes on ka psühholoogilised tegurid. Depressiooni võib haigestuda igas eas ning seda põevad sagedamini naised. Kõigil esineb elus meeleoluhäireid ning kerget depressiooni põevad pea kõik mngil oma eluetapil. Raske depressioon on seisund, millega inimene ise toime ei tule ning vajab ravi (psühhoteraapia, antidepressantravi, vajadusel patsient hospitaliseeritakse). Eestis on depressioon spetsialistide hinnangul aladiagnoositud - inimestel puudub teadlikkus haiguse tõsidusest ning paljud usuvad, et suudavad ise haigusega toime tulla. Depressioonis inimene ei suuda oma mõtteid ega tundeid kontrollida, esineb rida psüühilisi või füüsilisi sümptomeid. Depressioon mõjutab tõsiselt inimese elukvaliteeti ning võib raskematel juhtudel olla eluohtlik . Lisainfot võid vaadata lehelt depnet.ee. või lingilt http://www.inimene.ee/?disease=d&sisu=disease&did=130

Tõeliselt vapper sinust see siia kirja panna Kindlasti on sellest kirjatükist kellelgi suuuuur kasu! :smaili:

Pàrlike - vàga hea, et sa selle kirja panid, kindlasti on ka teisi kellel on olnud/on samad probleemid ja kes sinu lugu lugedes siit julgust saavad.

Kunagi kui sõnad seatud saan ja julgust kogutud siis kirjutan ka oma depressioonist mis oli nii 7 aastat tagasi.

Pärlike väiksed palatid on jah omamoodi armsad.

Oi Pärlike, tõesti vapper tegu, oma lugu siia kirja panna. On hea teada, et ka meist on Sulle natuke abi olnud.
Mul oli peale tütre sündi midagi depressiooni laadset. Tegelikult ei tea ma siiani, kas seda üldse saab depressiooni alla liigitada. Lihtsalt nutsin päevade kaupa ja ei suutnud millestki rõõmu tunda. Elasime mu ema juures ning ta oli meile palju abiks ja lapse isa oli ka väga tubli. Tänu neile sain ma sellest kuidagi üle. Nüüd enne poisi sündi oli mul veidi hirm selle kordumise ees aga õnneks pole peale suure rõõmu praegu midagi olnud.

Pärlike

Ma tänan kõiki toetavate sõnade ja emotsioonide eest - kui alguses oligi tunne, et lähen ehk üle piiri nii avameelse looga, on mul hea meel, et teiegi toetate ideed, et kogemuste jagamine võib olla kunagi abiks teistele.

accra, loodan, et kuuleme tõesti millalgi ka sinu lugu, ehkki mõistan täielikult, kui see on raske ja sa ei tahagi seda kirja panna

Väga vapper tegu panna siia oma lugu :yes2:

Ma arvasin et mul on ka deprekas aga sinu lugu lugedes ilmselt endal tegu kas mingi kergema vormiga või hoopiski stress. Aga eks varsti saan selgust kui psühhiaatri juures ära käin.

mereliilia - kui ma midagi siin elus õppinud olen, on see asjaolu, et inimesed on erinevad ning nende probleemid väljenduvad erinevalt. Kunagi ei saa öelda, et ühe inimese mure või valu on väiksem, kui teise - selleks oleme me liiga erinevates keskkondades arenenud ja kujunenud. Kui on hingemuresid, pole tegelikult hea ennast teistega võrrelda, kui me seda just pilgu avardamiseks ja paremate variantide leidmiseks ei tee, sest selline meetod võib mõjuda pärssivalt ja panna oma probleeme alahindama. Siiski loodan ka mina, et sul poleks midagi tõsisemat, aga igal juhul oled teinud kiiduväärt otsuse minnes spetsialisti vastuvõtule. Edu ja päikest!

Pärlike[b]Väga tubli ja tugev et suutsid selle avalikustada sellest on väga palju kasu.Mina olen julmas deprekas ja ei suuda midagi teha, jõuetu ja tühi tunne.Pisarad on päeva lõpp ja algus.Terve maailm on varisenud kokku

erlex Ma ei suuda sõnadega kirjeldada,mida ma tunnen, kui sinule mõtlen. Pisarad tulevad silma, kui praegugi kirjutan . Tea, et olen alati olemas, kui mind vajad. Kui tunned, et tahad rääkida, ütle julgelt, ma tulen kohe. Olen mõtetes alati sinuga.

Ka mina olen oma mustas augus ära käinud. Ehk leian kunagi julgust sellest rääkida. Kui mõtlema hakkan, teeb see kõik nii palju haiget ning mõtlen tihti, milliseks oleks võinud mu elu kujuneda siis, kui mu elus poleks sellist perioodi olnud. Ka mina katkestasin tänu sellele oma õpingud ning loodan, et avaneb võimalus taas kooliteed alustada. Tunnen ka praegu, et olen depressioonis, mitte küll sellises, aga siiski. Tihti vaevavad mind muremõtted ning ei tea, mida ja kuidas oma eluga peale hakata. Väliselt tundub nagu kõik oleks korras, aga südames tunnen kurbust ja tühjust.

Mul on veidi sama lugu Pärlikesega. Eimene kord lõi depressioon välja meditsiini koolis õppides. Meil on peres 5 last, mul on 2 kasuvenda ja kasuisa, kes tegi lastel tugevasti vahet ja alandas mind igat moodi. Küll rahaliselt, lihtsalt ei andnud raha riiete jms vajaliku ostmiseks, hakkas 12 a litsiks sõimama, ei andnud raha klassiga ekskursioonideks jne. Ma olen peres ainuke tüdruk, siis mulle oli keelatud väljas käimised ja sõbrad jne, elamsime alevist väljas ja meie perel oli suur talupidamine-50 looma, 25 lüpsilehma ja ülejäänud noorloomad, samuti oli kõvasti kartulit jms, mitmeid kordi jäeti meid koju kartulit võtma sorteerima, kui teised olid koolis. Ja vennad käisid vanematega tihti kodust ära teatris, üritustel jne, mina olin loomadega kodus ja toimetasin. Mingi aeg lõpuks kaklesin välja oma õiguse pidudel käia, aga siis olid kindlad kellaajad, mil pidin kodus olema. Pidev võrdlus, et miks sa ei ole nii tubli kui kasuisa sõbra tütar jne. Mul ei olnud kõik 5-ed, oli paar 3 ja nelju ja 5 ka aga tavalised hinded.
Ma tulin Tln kooli, elasin ajutiselt sugulaste juures ja siis sain ühikasse koha, kasuisa oli mu lõppelaenu käendaja ja küsis laenu endale, et majale vaja vooder panna jne, ja siis tagasi maksis suure lunimise peale nii 500 raha kuus. Hea südamega inimest on alati hea ärakasutada, ta tahab ju aidata ja läheb haneks. Siis tekkisid probleemid, et ei olnud raha ja ei saanud süüa, kodus ma ei käinud pea aasta. Läkisn kooli kõrvalt tööle, alguses restorani nõusid pesema, siis peale esimest kursust läksin teise ühikasse, kus sai öösel ka sisse ja läksin täiskohaga tööle laste-noorukite psühhiaatriasse. Ma pettusin inimestes, sest seal nähtu oli ikka väga karm, meie ühiskond on ikka väga haige-pannakse kõike, mis liigub jne. Ühesõnaga on see piisavalt karm,et ma sellel rohkem ei peatuks. Lõpuks peale 9 kuud tulin ma sealt töölt ära, sest muidu oleksin sattunud kõrval osakonda patisendina. Sain mingi aeg ka tbl ravi, süüvisin eneseabi kirjandusse ja mul olid meeletud hirmud. See keskkonna vahetus oli väga hea, ikkagi öösiti ja 24h töötades kooli kõrvalt on ikka päris raske. Sain abi ka sõpradelt ja tulin sellest kõigest välja. Edasi suundusin tööle onkoloogiasse hooldajana, tegin ära oma lõputöö ja siis olin õde. Onkos oli raske töö aga mulle meeldis, ma olin seal patsientidele hüüdnimega Päike.

Teistkorda tõsine depressioon oli mul nüüd peale laste sündi. Ootus ja keiser olid rasked. Lapsed 2 kuud enneaegsed ja need abitud kaks kisendavat pampu, kes vahepeal lämbusid ja purskasid toitu välja. Kõik ajas nutma, rinnad olid pidevalt katki, uneaeg olematu. Tagasi vaadates ütlen, et jah, mul oli päris tõsine rasedusjärgne depressioon. Ma ei talunud laste nuttu, rööksin nende peale jne, mõttes tahtsin neid ära lämmatada ja aknast välja visata, raputada, et saaks ometi vaikust ja rahu. Oma aeg oli olematu, ei saanud pesema, wc, süüa, koguaeg kisa, keha ei kuulanud sõna, jõudu ei olnud, jooksis verd ja rinnad pakitsesid koguaeg ja selle palavaga reisimine kodust ära, et jõuda maale jahedamasse kohta, ärritusin iga väikese pisiasja ja rutiinist kõrvakalde peale. Arstid ütlesid vaid, et võta endale abiline. Elasin nagu paksus udus, ei tahtnud hommikul ülesse ärgata, miski ei teinud rõõmu. Ja ega lastega oli ka igasuguseid probleeme, küll gaasid, kord hüsteeria hood jne. Mind aitas ka siinne foorum, aitähh kõigile, kes jaksasid kuulata ja nõu anda. Eks see kõik pani meie peresuhted ka proovile aga jäime ikka ellu. Ja veel aitasid depermini tbl, ja teised kaksikute emmed. Vahel küll tundub, et kaks last korraga on ikka ühele inimesele liig. Ja tegelikult on mul kahju, et alles praegu suudan ma oma lapsi nautida ja neist rõõmu tunda, siiani oli nagu üks tume auk. Aitas ka oma aeg, mida abikaasa ja minu ema on mulle andnud. Mind vihastas, et mulle öeldi tihti, et kuidas sina ei suuda siis nüüd lastega hakkama saada, mis naine sa selline oled, anna oma lapsed ära, kui sa ei suuda nende eest hoolitseda jne (tegelikult ma ju olen kõik see aeg nede eest hoolitsenud päris korralikult ainult endal katus natuke sõitis). Ja muidugi on mu lapsed mulle tähtsad ja kallid aga mina olin katki. Eks praegugi esineb mul ilusamaid ja kehvemaid päevi aga elul on juba olemas värvid-punane, kollane jms.

Monique[b]Tänan tean et oled mul alati olemas.Nii ongi et kõik tundub hästi aga tegelt pole midagi hästi sügaval sisimas on masendus mis närib ja närib.
Miio23[b]Tänan sullegi ja katsu hakkama saada kuidas ma ei oska öelda sest ei suuda ise ennastki aidata ja aina mustemaks läheb.

erlex kirjutas:Monique[b]Tänan tean et oled mul alati olemas.Nii ongi et kõik tundub hästi aga tegelt pole midagi hästi sügaval sisimas on masendus mis närib ja närib.
Miio23[b]Tänan sullegi ja katsu hakkama saada kuidas ma ei oska öelda sest ei suuda ise ennastki aidata ja aina mustemaks läheb.

kui te ei anna rinda, proovige depermini tbl, on käsimüügis, aitavad küll nn hea meeleolu tbl

Loen siin neid ridu ja tuleb nutt peale.
sebra23 mul oli ka lapsega algul väga raske, kuna ta aina nuttis ning kõik, mis tegin tundus kasutu. Tahtsi kogu-aeg süles olla, nii ei saanud suurt midagi teha. Kuigi tagasi mõeldes, kodu oli alati korras ja söök laual, nii et ju siis ei olnudki nii hull. Mõtlesin tihti, mis siis, kui oleksin ühe asemel kaks ilmale toonud. Oled väga tubli, et suutsid asja kontrolli alla saada. Mind aitasid ka väga palju teiste foorumlaste julgustavad sõnad. Aitäh teile, kallid OMAd.
erlex aitäh, et mind kuulasid, hakkas kohe palju kergem. Kahekesi on alati kergem ja hetkeks unustad kõik ära. Nüüd istun siin üksi ja taas tulevad tumedad mõtted meelde. Üksinda olles on need mõtted visad tulema.

monique üksi on tõesti raske sama siin nii pahad mõtted tulevad et jube. Tänan lilleke et mind kuulasid korra hakkas kergem sest jagatud mure on pool muret aga ikkagi kõik ei ole nii kerge.

erlex minu mured sinu omade kõrval ei olegi tegelikult midagi. Küll mina loodetatavasti varsti ära unustan kõik.

Eemaldasin loo.
Las minevik jääda sinna, kuhu see kuulub. Minevikku.

siq29 kirjuta mulle pm-lile

Siq29

Mul endal on ka depressiooniga kokkupuuteid. Praegu võtan rohtusid ja loodan, et enam ma sinna musta auku ei lange.
Võib olla leian kord aega ja tahtmist oma lugu ka kirja panna

Patty ilusat paranemist
Minu must auk ainult süveneb ja süveneb ei oskagi midagi ettevõtta

Tänan erlex

Kas sa oled proovinud abi otsida, nt. psühhiaatri vastuvõtule minna?
Mul oli ikka väga halb olla, igasugu sundmõtted, et mis siis saab, kui mul katus ära sõidab. Kartsin hirmsasti, et võin oma lapsele viga teha. Siis panin endal aja kirja psühhiaatri juurde. Tundsin, et ma üksi ei saa enam endaga hakkama.