Kas tegu on depressiooniga?

Kõik sai alguse 6,5 aastat tagasi, kui kohtusin oma mehega. Olin siis 16-aastane. Kohtusime läbi Interneti ja kui kokku saime oli pm armastus esimesest silmapilgust. Kõik oli tore, peale selle, et tema elas Põltsamaal ja mina Viljandis. Kui olime aastake "kaugsuhet" harrastanud läks ta Jõhvi 11. kuuks sõjaväkke. Ka selle aja elasime üle. Pärast sõjaväge läks ta kuuks ajaks Soome tööle ja sinna ta jäigi. Raha tuli palju, elasime oma elu nii nagu tahtisime ja elu oli lill. 2006. aastal läksin Tallinnasse ülikooli ja võtsime seal koos üürikorteri. Mees käis jätkuvalt soomes tööl, graafik oli selline, et 3 nädalat Soomes ja 1 Eestis. Natukese aja pärast, kui olin mõned kuud Tallinnas elanud jõudis kohale reaalsus. Et ma olen täiesti üksi. Ma ei tundnud ju Tallinnast mitte kedagi. Ülikoolist tekkisid küll paar-kolm sõbrannat aga nad ei olnud ka erilised väljas-käimise inimesed. Igaüks ajas oma asja. Kui olin juba kolm aastat Tallinnas elanud ja ülikool hakkas vaikselt läbi saama, siis selgus tõde et see ei ole normaalne elu mis ma elan. Pidevalt üksi. Väga tihti hakkasin lambist nutma ja mehega näägutasin pidevalt et ta tuleks juba Soomest ära ja otsiks eestist tööd. Aga mees ei tahtnud tulla, kuna asi seisis raha taga. Elasime Tallinnas päris kallis üürikorteris, meil oli autoliising ja lisaks meeletud peod, kus koos käisime, kui ta Eestis oli. Kõik oli siis tore, kui ta kodus oli.
Mees on last tahtnud juba ammust aega ja siis 2009, siis kui ülikoolilõpetamine mul käsil oli, nõustusin tema lapsesooviga. Arvasin, et ehk mu elu läheb ka siis paremaks, kuna siis ma ju ei ole üksi, mul on kelle eest hoolitseda. Kuna olime mehega mõlemad samal arvamusel, et Tallinn ei ole koht kus last kasvatada, siis kolisime Viljandisse minu ema majja elama. Otsime ka pangalaenuga omale Viljandisse korteri, mida praegu ehitame. Kuna see on suhteliselt lammutusseisundis siis seal elada ei saa. Ema mul ka reaalselt Viljandis ei ole, kuna ta käib Tallinnas tööl. Kui poja sündis oli kõik tore...mees oli mul 2 nädalat pärast lapse sündi veel kodus ja aitas lapsega toimetada. Aga siis kui ta tagasi läks Soome, siis mu elu keeras lihtsalt peapeale. Ma lihtsalt nutsin täiesti mõtetute asjade peale. Vahel kui laps oli haige või väga jonnine, siis lihtsalt ei jaksa enam..tahan et keegi võtaks ta ka sülle ja aitaks rahustada. Või kui mul on terve majapidamine korras vaja hoida. Lisaks teen lapse kõrvalt ka kodus tööd, et natukene lisaraha teenida. Ma ei tea ma lihtsalt ei jõua enam . Ma ei oska seda kirjeldada, miks mul masendus on. Vb sellepärast ongi masendus, et mul on inimene olemas, kes mind moraalselt toetab aga füüsiliselt ma seda tunda ei saa ja see ajabki vist kõige rohkem närvi/masendusse.
Kui meie poja oli 2-3 kuune, siis mees jõudis ka tõdemuseni, et ta peaks ikkagi Eesti ära tulema, siin töö leidma. Aga hiljuti leidis ta Soomes omale uue töö. Ta saab nüüd kodus käia iga 2 nädala tagant, aga nii, et ta tuleb reede öösel ja esmasp hommiku kell 4 läheb juba ära. Me näeme teda nüüd tihedamini aga vähemat aega. Lisaks sellest üürikesest nädalav käib ta ka veel meie korterit ehitamas, mis tähendab et reaalselt on ta meiega vaid hommikul ja õhtul. Aga mulle sellest ei piisa. Tahan teda rohkem. Üks õhtu jätsin poja meelega mehega üksi, et mees paneks ta magama. 15 min hiljem laps röökis ja mees oli närvis, et miks ta niimoodi röögib, et ta ei oska midagi teha. Pm mul ei ole temast mitte mingisugust kasu kui ta kodus on, sest ta ei ole lapsega iga päev koos, selleks et ta oskaks poja vajadusi täita.

Ma ei tea kas see eelnev jutt oli ka kellelegi arusaadav, aga põhimõtteliselt ma tahan et mu pere elaks koos. Tahame mõlemad ükskkord omaette elama saada, et meil oleks lõpuks olemeti olemas koht kus saaksime kolmekesti olla. Sest seda "kahekesi" olemise aega ema majas eriti ei ole, kuna ka ema on ju nädalav kodus. Jälle vist asi mis tekitab pingeid.

Oleme arutanud seda teemat, et mees tuleks Eesti tööle. Sellega kaasneb vaid see probleem, et eestis ei leia ta iialgi sama palgaga tööd, mis tal Soomes on. Ja kahjuks vähemaga ei saa me lihtsalt hakkama...juba meie maksud ühes kuus on üle 10 000 krooni. Lisaks tahame ju ka korterit ehitada..sinna läheb ka raha.

Teine variant oleks see, et ma lapsega koliks soome elama. Aga sellega on see asi, et soomes on üürikad megakallid. Nt 1 toaline uberik maksab 500 euri St et me ei saaks tihti eestis käia ja ka meie korter jääks tühjalt seisma. Keegi ei ehita seda. Lisaks ei taha ma ka oma last Soome lasteaeda panna, aasta pärast peaks ta pm hakkama lasteaias käima. Ka mees on seda meelt et tema päriselt soomes ei tahaks elada, aga samas eestis jääks asi kõik raha taha.

Et meie seisu ilmestab vist ütlus Nokk kinni, saba lahti.

Ma ei tea mul on lihtsalt siiber sellest kõigest ja masendus on megasuur et ma nutan iga päev. Kardan, et minu masendus ei mõju ka lapsele hästi. Näiteks kui poja on juba jonninud 1,5 tundi järjest, siis ma vahest käratan talle, et ära karju enam. See ei ole ju normaalne. Pärast seda jälle nutan, et mis ma tegin nüüd. eks laps vb tunnetab ka et ma olen närvis ja pinges ja vb ei leia ta minuklt enam lohutust. Andke palun nõu mis teha...tahaksin ükskord normaalset pereelu elada.

enny raske on kellelegi sellises olukorras nõu anda, kuna tundub, et asi on siiski pigem rahas kinni. Meie peres on ka just raha see peamine faktor, mis pingeid tekitab. Meil on just see, et elame pm kuust kuusse ja eriti midagi endile lubada ei saa, kuna lihtsalt raha pole. Eesti palgaga tõesti ei ela ära, kui sa pole just mõni tähtis tegelane kusagil suures firmas v muu. Minu mees on küll iga õhtu kodus, aga vahel tunnen siiski nagu kasvataksin üksinda last. Vahest ajab vihale see, et mees tuleb õhtul koju ja võib minna iga kell kuhu tahab, samal ajal kui mina istun ikka lapsega koju, kuna toidan rinnaga. Mitte, et mu mees käiks kogu-aeg kusagil. Ta tegeleb ka lapsega palju, aga ikkagi tunnen vahel, et tahaks sellest kõigest puhata. Lohutan ennast sellega, et varsti on laps suurem ja lheb kergemaks. Aga kas läheb. MA ei taha mõeldagi sellele, et mu emapalk saab varsti juba läbi. Mis siis saab Pean ilmselt kohe tööle minema, kuna mehe palgast me ei suuda maksegi ära maksta, rääkimata söögist. Oeh, see ajabki nii vihale, et kõik rahast sõltub. Kahju, et ma kuidagi nõu ei saanud anda, aga lihtsalt tea, et sa pole ainuke, kes nii tunneb. Ma olen vahel mõelnud, et minu mees võiks ka kusagile välismaale tööle minna, siis elaks vb rahaliselt paremat elu, aga siis peaksin arvestama sellega, et oleksin ka kogu-aeg üksi, mida ma nagunii enamus päevadest ju tegelikult olen. Samas ei taha, et ta kusagile kaugele läheks. Võta siis näpust. Mind ajab vihale see, et peame elama üürikorteris, kuna rahaliselt pole meil niipea võimalust oma elamist osta ja pangalaenu ka ei saa hetkel. Oeh. Paratamatult on elu selline Ei tea, kas Soome kolimine oleks teie jaoks lahendus, kuna siis suureneks teie maksukoormus veelgi, kui mees just töö poolt tasuta elamist ei saaks. Minu vend elab koos naise ja lapsega Soomes. Neil on pm 10 korda kallim üür kui meil siin. Õudne
Loodan, et leiate olukorrale kasvõi natukenegi kergendust.

Minu täditütar elas sarnaselt 7a ja nüüd läks ikkagi soome ära mehele järele-tulemus kõik õnnelikud, üks laps lasteaias, teine koolis, ise läks tööle ja nad on nüüd koos, kuigi kokku (igapäev) uuesti elama harjumine võttis nii mõnegi närviraku. Lõpp hea kõik hea, ma loodan, et leiate ka lahenduse, soomes on lastel väga hea. Toidud ja riided on poole odavamad kui eestis. Tal oli ka lõpuks niiiiiiii suur stress elada kahe lapsega üksi Eestis, kui ema ja mees töötavad Soomes. Igatahes jõudu ja päikest Teile.

sebra23 kirjutas:Minu täditütar elas sarnaselt 7a ja nüüd läks ikkagi soome ära mehele järele-tulemus kõik õnnelikud, üks laps lasteaias, teine koolis, ise läks tööle ja nad on nüüd koos, kuigi kokku (igapäev) uuesti elama harjumine võttis nii mõnegi närviraku. Lõpp hea kõik hea, ma loodan, et leiate ka lahenduse, soomes on lastel väga hea. Toidud ja riided on poole odavamad kui eestis. Tal oli ka lõpuks niiiiiiii suur stress elada kahe lapsega üksi Eestis, kui ema ja mees töötavad Soomes. Igatahes jõudu ja päikest Teile.

Ega ma arvan, et kui kolime kokku Soome elama, siis tuleb ka meil närvirakkude kulutamine ette võtta, kuna reaalselt oleme selle 6,5 aasta jooksul koos olnud järjest kõige pikemalt vaid kuu aega Tõesti, olen ka ise veendunud selles, et seal on last odavam üles kasvatada. Aitäh, soojade sõnade eest!

Mina nt ei leia, et oleks mõistlikum Soome minna. Mul on mees pea kogu aeg kodus, aga samas nagu ei ole ka. Selles suhtes, et tööl käib kodu lähedal ja paar päeva nädalas, aga ikka on muid tegemisi/töid/asjaajamisi nii palju, et koos olla saab ikka suht vähe. Ise lootsin, et nüüd tal pikk suvepuhkus ja saab kogu aeg koos olla, aga tema teeb ikka tööd (saan aru, et raha vaja teenida jne, aga ikka tahaks ju). Meil õnneks mingeid liisinguid ega laene pole (v.a. mu õppelaen). Ja nädalavahetuseti tahab mees ju ikka vahel sõpradega olla või kalale minna ja pean lastega kodus olema (õnneks väga harva). Ma juba päris harjunud, et pean päeval nendega üksi olema. Mul õnneks sattunud nii head lapsed, et jonni on väga vähe ja harva, seega ma ei kurda. Samas vahel ikka õhtul kui mees kuskil harva on, siis tunnen end üksi, ma arvan et päris paljud meist.
Mul õnneks hetkel Liisuga lasteaia harjutamise ajad, siis olen ema juures palju, seal on ka mõnus, saab vähemalt lobiseda
Aga mehest on palju abi ka, ta aitab õhtuti lastega tegeleda või tegeleb nt Raianiga kui ma Liisut magama sättima hakkan (hambapesu, tudukad jne) ja aitab ise ka vahel Liisut ja Raianit magama panna. Hoiab ka siis kui nt pean ühega lastest arsti juurde minema, pesu kuivama panema jne. Kogu aeg üksi olla kahe lapsega seda ma küll ette ei kujuta ausalt öeldes.

Muidugi saab soome kolides ikka mehega rohkem koos olla kui praegu, aga päeval oled ju ikka lapsega üksi. Ja niipalju kui ma tean, siis enamik soomes töötavaid mehi teevad väga pikki tööpäevi ja on õhtuks omadega kindlasti päris läbi

armsake kirjutas:Mina nt ei leia, et oleks mõistlikum Soome minna. Mul on mees pea kogu aeg kodus, aga samas nagu ei ole ka. Selles suhtes, et tööl käib kodu lähedal ja paar päeva nädalas, aga ikka on muid tegemisi/töid/asjaajamisi nii palju, et koos olla saab ikka suht vähe. Ise lootsin, et nüüd tal pikk suvepuhkus ja saab kogu aeg koos olla, aga tema teeb ikka tööd (saan aru, et raha vaja teenida jne, aga ikka tahaks ju). Meil õnneks mingeid liisinguid ega laene pole (v.a. mu õppelaen). Ja nädalavahetuseti tahab mees ju ikka vahel sõpradega olla või kalale minna ja pean lastega kodus olema (õnneks väga harva). Ma juba päris harjunud, et pean päeval nendega üksi olema. Mul õnneks sattunud nii head lapsed, et jonni on väga vähe ja harva, seega ma ei kurda. Samas vahel ikka õhtul kui mees kuskil harva on, siis tunnen end üksi, ma arvan et päris paljud meist.
Mul õnneks hetkel Liisuga lasteaia harjutamise ajad, siis olen ema juures palju, seal on ka mõnus, saab vähemalt lobiseda
Aga mehest on palju abi ka, ta aitab õhtuti lastega tegeleda või tegeleb nt Raianiga kui ma Liisut magama sättima hakkan (hambapesu, tudukad jne) ja aitab ise ka vahel Liisut ja Raianit magama panna. Hoiab ka siis kui nt pean ühega lastest arsti juurde minema, pesu kuivama panema jne. Kogu aeg üksi olla kahe lapsega seda ma küll ette ei kujuta ausalt öeldes.

Muidugi saab soome kolides ikka mehega rohkem koos olla kui praegu, aga päeval oled ju ikka lapsega üksi. Ja niipalju kui ma tean, siis enamik soomes töötavaid mehi teevad väga pikki tööpäevi ja on õhtuks omadega kindlasti päris läbi

Õnneks on uus töö normaalsete kellaaegadega, kodus on ta seal juba kella 5-st või vahest isegi varem. Ka nädalavahetused on tal nüüd enamjaolt vabad.
Oeh..ma annaks kõik, et saaksin ka iga õhtu oma mehega koos tudile minna...või tunda seda tunnet, et vähemalt pea iga päev tuleb mees su juurde koju pärast tööpäeva lõppu ja õhtuti tegeleks lastega.

Mine Soome! See on hetkel minu arvates ainuke lahendus mis positiivset tulemust võib tuua. Proovige oma Viljandi korter maha müüa. Parem ikka kui see, et ta niisama elamiskõlbmatult seisab ja raha neelab.

Head kolimist!

Selliste tingimuste juures läheks ma ka

kui nii norm graafik ja kella ajad, siis soovitan sooojalt asju pakkima hakata Eestis kotrer maha müüa ning otsida soomes endale maja. Mul tädi ise tegigi nii (tal oli 3 toal. krt mille kommunaalid ja maksud olid talvel 4-5 tuhande ringis aga ise oli Soomes ja pidi maksma. Nüüd said majale sissemakse ja mõtlevad tulevikus eestisse osta endale kunagi hiljem midagi muud kas suvemaja vms. Muide Soomes on väga palju eestlasi, ma usun,. et kui otsid, siis võid leida sealt palju toredaid lastega sõbrannasid:) Ja ka töökoha tulevikus, et seal paremini äraelada.

Kus su mees seal Soomes töötab?

enny ka mul on vahel jonnist selline tüdimus peal olnud, et olen lapsele käratanud, et ta ei jonniks enam. See teeb muidugi asja veel hullemaks, ning laps hakkab hullemini nutma Pärast seda on endal nii halb tunne olnud ja siis olen lapselt tuhat korda vabandust palunud. Eks seda tuleb ikka ette. Tunded kasvavad üle pea. Kui leiaksite Soomes normaalse elamise, oleks tõesti mõistlikum mehe juurde kolida. Samas, Soomes on ju ka Eesti lasteaiad, nagu olen kuulnud. Ja pealegi, Soome pidi lapse rohkem toetama ka. Äkki oleks normaalse pereelu nimel ikkagi mõistlikum Soome kolida. Mina läheks ka oma mehele sinna järele kui vaja oleks. Parem olla koos perega, kui üksinda. Koos on kõik palju kergem. Edu otsustamisel!

Mees käib järvenpää kandis tööl ja elab seal ühes majas, koos oma õemehe ja isaga. Maja ise on ülipisike, kus kõik elavad ninapidi koos. Seal ei ole isegi eraldi magamistube. Mees muidugi tahab, et me lapsega sinna läheks, kuna siis hoiaksime kokku üüriraha. Aga siis on jälle see olukord, kus kahekesi olemise võimalust ei ole.
See Soome päris elama minemine on ka keeruline, kuna me mehega mõlemad tahaksime tegelikult ikkagi eestis elada ja laps ikka siia lasteaeda panna. Mees koguaeg räägib, et ta tahaks ikka eesti tagasi tulla, kui siin see ehitustegevus jälle tõusma hakkab. Aga no seda juttu olen ma kuulanud viimased 2 aastat. Samas kui jääksime Soome päriselt elama, siis poleks ju mõtet last nii-öelda eesti lasteaeda panna, kuna siis teeksime tema enda elu keerulisemaks. No tõesti keeruline lugu

See poleks tõesti parem variant, kui peaksite koos teistega seda pisikest majakest jagama. Siis peaks omaette elamine olema, sest muidu ei saa ikka normaalset pereelu elada.

Enny- mu mees ehitab ka järvenpääl

Ka meil tekkisid suured pinged sisse kui mees hakkas soomes käima tööl ja eks on siin mõned pahandused meil ka välja tulnud.
Me kaua kaalusime ja mõtlesime kuidas teha, muidugi tahaks koos olla ja ma oleksin nõus olnud isegi soome kolima kuid siiski otsustasime siinse elamise maha müüa ja tallinnale lähemale kolida kuna ma siin metsas üksinda ei saa hakkama.
Prooviga ikka kõik variandid läbi kaaluda ning see kompromiss leida.eks alguses ehk saaksite seal kitsas elamises hakkama ja hiljem otsiksite normaalse korteri vms. Pole olemas lootusetuid olukordi.

Ikka omaette tuleb midagi otsida, muidu on katastroof. Ma ususn, kui selle otsimisega tegeleda, siis õnnestub midagi ikka leida. Igatahes edu Teie perele

Olen nüüd ametlikult Soomes. Tulime siia kõik koos sellel esmaspäeval. Leppisime kokku, et esialgu elame pundiga koos, kui see ei klapi, siis vaatame omaette pesa. Praegu on tglt väga hea olemine, kuna meie perele loovutati terve ülemine korrus, et saame natukese omaette olla. Ja ülejäänud majaelanikud on see nädal ära.
Praegu on küll mega hea tunne...õhtu saame kõik koos tudile minna, ja päeva lõpus on ikka kedagi koju oodata...nagu päris
Praegu ei teagi kauaks siia jääme, vb tuleme kõik koos oktoobris nädalaks Eesti, et saaksime oma korterit edasi ehitada. Esialgne plaan on ikkagi see, et laps läheb eesti lasteaeda aga niikaua tiksume siin issi juures. Loota ju võib, et selleks ajaks, kui poja lasteaeda läheb on ka issil Eestis tööd. Lootus sureb viimasena

Enny super uudis , mul oli seda uudist nii hea lugeda. Olen ju ise peaaegu samas seisus.

enny tore kuulda, et langetasite otsuse, mis teile kõigile parem, ja hea, et saate ka natuke omaette olla. Kas sa kooli kokkutulekule siis ei lähe?

Nii hea kuulda Enny:) Mul kohe silm läks märjaks rõõmust Igatahes olete koos ja see ongi kõige tähtsam.