Jagame kogemusi depressiooniga

Kahjuks olen üksi ema mees välismaal tööl.Pole panna last kuskile emale ei saa rääkida arvad et mingi segi olen jne
Katus sõidab mul tegelt juba ammu täna täpselt 3 aastat tagasi kaotasin oma isa ja ma ei suuda sellega leppida kuigi juba võiks,
Mu isa poos end ülesse sest tal oli raske.Vahest mõtlen kas tal on nüüd kergem ja tahaks ka minna.
Miks ma ei suuda edasi minna ei saa aru .................................

Minu deprekas lõi siis välja, kui mees pidi välismaale tööle minema. Pidin lapsega 24/7 üksi olema.

Seda, et Sa oma emale ei saa rääkida, sellest saan ma aru. Minu ema ei mõista ka mind. Ta teab küll, et ma ravimeid võtan aga lähemalt pole me sellest rääkinud. Ega ma ei oskagi Sulle mingit nõu anda.
Ole tugev

ˇmiio23 Mina otsin aga seltskonda et suudaks unustada mured ja halvad mõtted.
Ja need sombused ilmad on tõesti jubedad masendavad.
Laps on mu väga tubli olnud väga ilusti maganud ja asjalik ja iseseiseva aga muud mured hävitavad mind,

Eemaldasin loo.
Las minevik jääda sinna, kuhu see kuulub. Minevikku.

siq29

sig29 Lapsed vajavad sind Mina olen 26 ja ikka vajan isa aga teda enam pole

Eemaldasin loo.
Las minevik jääda sinna, kuhu see kuulub. Minevikku.

erlex vanema kaotus on väga raske olenemata sellest, kui palju aega möödunud on. Mina tunnen siiani oma vanaemast, kelle surmast on juba palju aastaid möödas, puudust. Kalli inimese kaotus on raske. Peame tugevad olema ning lootma, et nad on kusagil paremas paigas.

siq29 katsu kasvõi niisama üksinda kusagile minna ning ennast tuulutada, siis kui mees kodus ja saab lastega olla. Ma ei tea kui kaugel sa linnast elad, aga ka lihtne poodlemine võib päeva mõnusamaks muuta. eks lastega elu kipubki üksluiseks minema. Kuigi mul on 1 laps, olen tihti tundnud, et vajan vaheldust.

Meie peres on hetkel peamine probleemide allikas raha, õigemini selle puudumine. Eile jõudsime sinnamaani, et nüüd on reaalne oht, et mees peab kusagile välismaale tööle minema, kuna me lihtsalt ei tule varsti omadega toime Muidu ei oleks hullu, aga mees maksab oma suurt laenu (4500.- kuus) ja seda põhimõtteliselt surnud lehma eest, kuna auto, mis ta endale kunagi poissmehena soetas( milleks ka laenu võttis), on ammu maha müüdud, kui masu algas Ma ei taha üldse, et ta meie juurest ära peaks minema, aga tundub, et hetkel meil muud väljapääsu pole. Mõtlen hirmuga sellele, et pean üksi olema ja kõigega ise hakkama saama. Siiani oleme ära majandanud, aga varsti saab minu emapalk otsa ning isegi kui kohe tööle lähen, saan esialgu ainult poole kohaga minna. Sellest palgast me ära ei ela. Ma ei teagi, mis nüüd saab. Ootan juba, et mees koju tuleks, et saaksime rääkida. Ta pidi töö juures uurima, kas saab koolitusele minna, et vajaduse korral nt Soome tööle minna. Ma ei taha üksi jääda

Monique

Monique Üksi on väga raske aga kahjuks mina pean sellega leppima.
Vahest on küll tunne miks mina pean kõik üksi tegema.Aga samas ega mehelgi kerge pole meie juurest minna kaugele.Kui laps nutab uksel

erlex ma tean seda eks näis mis saab

Loodan et kõik saab korda.

Kui minu vanaema kaks aastat tagasi suri, siis olin omadega ikka korralikus augus. Olin tal nö ainuke, sest üks laps tal oli (minu isa) ning tema on ammu teadmata kadunud. Mina seega ainuke lapselaps. Vanaemal leiti ajukasvaja, kusjuures ta polnud oma elus vist kordagi haige olnud, peale leidmist otsustati siiski opereerida... Peale oppi oli vanaema ka kuskil nädalake ärkvel, siis viidi kuntslikku koomasse, kust ta enam välja ei tulnud. Käisin vanaema üks kord haiglas vaatamas ja see oli mulle ikka korralik šokk - minu tugev, tark ja alati abivalmis vanaema ja nii abitu... Kogu see aeg ei nutnud ma kordagi, ka matustel ei tulnud ühte pisarat ka mitte...
Paras põnts oli muidugi ka see, et pool aastat enne vanaema suri vanaema õde vähki ning paar päeva peale minu vanaema surma, suri operatsioonil tekkinud mingisuguste probleemide tõttu ka vanaema vennapoeg (noor mees, 14-aastane poeg jäi isata), ka tal oli ajukasvaja. Ja seal matustel hakkasid siis minu pisarad voolama ja ikka nii korralikult, et enam pidama ei saanud... Seal mõtlesin ka paratamatult oma 80-aastase vanaonu peale, kes mattis oma noorema õe, siis pool aastat hiljem teise (ka temast noorema) õe ning mõne päeva pärast ka poja...
Kaks aastat on möödas, aga kõigele sellele tagasi mõeldes tuleb teinekord ikka veel pisar silma... Ikka painab, et oleksin rohkem võinud vanaemal külas käia, rohkem helistada... Aga aega tagasi ei keera!

Huh, sai kirja pandud... Teile kõigile aga kallid!!!!

Heily Suured kallid sullegi ja suur suur pai!

Eemaldasin loo.
Las minevik jääda sinna, kuhu see kuulub. Minevikku.

siq29 sul on väga kena soeng, näed nii nooruslik välja mitte et sa vana oleks Kas sa mehega oled oma tunnetest rääkinud? See aitab tavaliselt alati. Jaga temaga enda tundeid ning katsuge koos lahendus leida.

Monique:Meestega ei ole vahest üldse kerge rääkida nad ei mõista vähemalt minu oma mitte,
Vahest mõtlen et peaks minema kuskile psüholoogi juurde aga samas nagu nii hull pole kui sind näen
Aga kui üksi olen tulevad hullud mõtted pähe ja silmad märjad.masendus nii peal et ei oska kohe midagi teha

Meestega rääkimisest niipalju, et mina olin ka varem sissepoole elav inimene. Aga ajaga, mil olen oma mehega koos olnud, olen õppinud ennast rohkem avama ja oma tunnetest rääkima. Ta ise tahab ka, et ma ei koguks midagi enda sisse, vaid jagaksin temaga, et siis pead kokku panna, ja mõelda, mis saab. Mul on õnneks väga mõistev mees Rääkimine on siiski kuld....

Sul on lihtsalt vedanud.Mul täna jälle mingi vastik olemine

Eemaldasin loo.
Las minevik jääda sinna, kuhu see kuulub. Minevikku.

sama siin mehel muudki mured ja niigi raske.

Mina arvan, et pigem tuleks siiski üritada rääkida. Loomulik, et ka mehel on muresid, aga te peate siiski üksteisega arvestama. Sina võid ka meest kuulata ja teda mures toetada. Mina leian, et ei saa nii üldistada, et üks või teine ei ole tundeinimene. Mina mõtlesin ka varem nii, et ah, mis ma ikka räägin, ta nagunii ei mõista mind. Kui aga rääkisin, mõistis väga hästi. Rääkida, rääkida, rääkida. Isegi kui ta täielikult ei mõista, hakkab sul enesel kergem kuna said oma murekoormat kellegagi jagada. Seda enam siq29, kuna sain aru, et sul pole sõbrannat, kellele rääkida, pead oma mehega kõike jagama. Kui ei proovi, ei saagi teada ning piinled edasi.

Monique See pole nii kerge.