Kuidas tülitsete teie?

Ma ei tea, kas me keegi oma suhtes ùldse ilma tùlideta hakkama saame niisiis kuidas teil? Kas ja mille peale vihastate ja kuidas kàib tùlide lahendamine?
Nôud lendavad vôi nagu katkine telekas : hààl on ja pilti pole?

hehh, kui me tavaliselt tülitseme, siis hakkab asi sellest, et ma olen moss-moss ja ei räägi. Siis saab mees aru et midagi on jamasti ma tavaliselt ei taha rääkida, miks ma moss-moss olen. Ja mees käib mulle seni pinda kuni ma oma suu lahti teen ta kohe istub diivanile ja ütleb et ennem me ei liigu kui asjad selgeks räägitud
niisiis ei olegi me väga tülitsejad....noo ma ei jõua selleni, sest mees tahab kõik selgeks rääkida, enne kui midagi muud tegema hakkab

Meie suhe on küll pea kolm aastat ainult kestnud, kuid riidu kiskuda me mõlemad ei taha. Lahendame oma arusaamatused ja möödarääkimised kiiremas korras. Äärmisel juhul ja väga harva tuleb ette arusaamatusi. Hoiame teineteist ja oma muredest rääkimine aitab alati suhte ilusana hoida. Kaklemine ei sobi kellelegi.

Meie suhtes olen mina see äkiline pool. Tõstan vahel häält ja näitan tujusid. Asju tahan ka loopida, aga alati hakkab mul neist kahju (nii et purunenud esemeid ei leidu) ja siis läheb süda lihtsalt nii täis, et lähen hoopis teise tuppa või kööki ja nutan end tühjaks. Tavaliselt tuleb mees mõne aja pärast muga rääkima ja enamasti saavad sotid jälle selgeks.
Mees mul on tihti tülides vana rahu ise ja see teeb mind vahel päris kurjaks Tegelikult on mul muidugi hea meel, et ta ei räuska ja laaberda, aga vahel ootaks lihtsalt pisut rohkem tundeid (ma mõtlen, et kui ta oleks pisutki emotsionaalsem, suudaks ta ehk ka rohkem mõista, mida ma tunda võin teatud olukordades)... Üldiselt, kui mehel hing täis läheb, kuuleb tema suust selliseid väljendeid nagu: "Sul võiks ikka väheke austust ka minu vastu olla...". Siis on natuke :10: küll.

Meil pole erilisi tülisid olnud.
Aga kui, siis oeh.. hoiame mõlemad omaette ja rahuneme maha ning hiljem lepime ära ja räägime suu puhtaks. Aga see omaette mossitamine ja olemine ajab vahel küll närvi. Võiks tegelikult kohe ju asjad selgeks rääkida.. Aga kus sa sellega

Mina olen kõvasti temperamentsem kui mu mees. Vahest juhtub, et ma tõstan häält ja siis mees kannatab veidike aega rahulikult ja kui ma ikka järgi ei jäta, siis läheb kõnnib aias natuke. Ta teab, et ma rahunen kiiresti maha ja elu on jälle lill Viimased aasta aega on aga tüitsemisi väga vähe ette tulnud, sest mees on enamuse ajast Eestist ära ja selle vähese aja, mis ta kodus on, tahaks rõõmsalt veeta

Meil ei olegi tülisid. Imelikul kombel oleme me enamus asjades ühel meelel. Ja kui vahest ei olegi, siis saab selle üle arutatud, kuni lahenduse leiame, mis mõlemale sobib.

meil ei ole ka tylisid. siis kui mehe alluvad on millegagi hakkama saanud ja ta natuke endamisi närvi läinud siis ta on lihtsalt paar tundi oma ette, nii et siis on meil kodus vaikus paar tundi ja siis jälle kõik ok

Kohe alguses ütlen, et mina meie suhte äkilisem pool ja pähe istuda endale ei lase. Tülid tulevadki tavaliselt sellest, et kompromisse me leida ei suuda, "igaüks paneb oma teemat". Mina karjun, mees algul rahulik. Lõpuks, kui olen ka tema suutnud endast välja ajada, siis hakkab ta ka kõva häält tegem. Muidu olen päris pika vihaga, aga mehe peale ei suuda kaua vihane olla. Mulle peab andma aega mossitamiseks, siis rahunen maha.

Meie vahel harva ikka tülitseme ka, aga need on tihtipeale väga mõttetutest asjadest tekkinud, et pärast naerame mõlemad.
Meie esimene tüli seisnes selles, et mees aitas mul kenasti elamist koristada. Tema võttis tolmuimejaga vaipkatet, mina toimetasin köögipoolel. Ühel hetkel avastasin, et mu sussid on kummalisel kombel pürgikasti lennanud. Pärisin siis mehelt aru, et miks nii. Tema vastas, et ma nagunii ei kanna neid. Seletasin siis väga nõudlikul toonil, et mulle ei meeldi, kui minult küsimata mu asju ära visatakse ning nende sõnadega lennutasin ma sussid köögist suure toa põrandale, et pärast köögi koristamist need ära panna.
Selle peale lajatas mees pauguga tolmuimeja toru vastu põrandat ning käratas, et tema enam ei korista, mina ei austa tema tööd ning ajasin toa segamini. Vaatasin talle juhmi näoga otsa ega suutnud kuidagi aru saada, kuidas kaks sussi suure toa põrandal meeletut segadust suudavad tekitada . Loomulikult leppisime me üsna kiirelt ära, sest põhjust pahane olla polnudki.
Tegelikult tülitsedes oleme me mõlemad üsna kõvad kivid. Mina kasutan pilt-on-häält-pole taktikat, mees lihtsalt elab ennast sõnades välja. Õnneks seda kõike juhtub suhteliselt harva ning väga pika vihaga pole meist kumbki. Mina olen ehk veidi kangem, ent üsna pea tuleb mõistus koju tagasi (koos häälega ) ja saame asjad rahulikult selgeks räägitud.

lumemari kirjutas:Meie vahel harva ikka tülitseme ka, aga need on tihtipeale väga mõttetutest asjadest tekkinud, et pärast naerame mõlemad.
Meie esimene tüli seisnes selles, et mees aitas mul kenasti elamist koristada. Tema võttis tolmuimejaga vaipkatet, mina toimetasin köögipoolel. Ühel hetkel avastasin, et mu sussid on kummalisel kombel pürgikasti lennanud. Pärisin siis mehelt aru, et miks nii. Tema vastas, et ma nagunii ei kanna neid. Seletasin siis väga nõudlikul toonil, et mulle ei meeldi, kui minult küsimata mu asju ära visatakse ning nende sõnadega lennutasin ma sussid köögist suure toa põrandale, et pärast köögi koristamist need ära panna.
Selle peale lajatas mees pauguga tolmuimeja toru vastu põrandat ning käratas, et tema enam ei korista, mina ei austa tema tööd ning ajasin toa segamini. Vaatasin talle juhmi näoga otsa ega suutnud kuidagi aru saada, kuidas kaks sussi suure toa põrandal meeletut segadust suudavad tekitada . Loomulikult leppisime me üsna kiirelt ära, sest põhjust pahane olla polnudki.
Tegelikult tülitsedes oleme me mõlemad üsna kõvad kivid. Mina kasutan pilt-on-häält-pole taktikat, mees lihtsalt elab ennast sõnades välja. Õnneks seda kõike juhtub suhteliselt harva ning väga pika vihaga pole meist kumbki. Mina olen ehk veidi kangem, ent üsna pea tuleb mõistus koju tagasi (koos häälega ) ja saame asjad rahulikult selgeks
räägitud.

meil on just nii et mehel on see komme pilt on häält pole ja ma siis räägin põhimõtteliselt iseendaga :hahaha:

meil kipub olema nii, et mina olen algul see "katkine telekas". Mingi aja pärast kui mul üle minema hakkab, avastan mehe selles olekus. Mul kipub selle aja peale algne põhjus ammu ununema juba Lõpuks ei saa me enamasti päris täpselt ise ka aru miks jonni ajada vaja... niisama järele ka kumbki andma ei kiirusta :hmmm:

Patty kirjutas:Kohe alguses ütlen, et mina meie suhte äkilisem pool ja pähe istuda endale ei lase. Tülid tulevadki tavaliselt sellest, et kompromisse me leida ei suuda, "igaüks paneb oma teemat". Mina karjun, mees algul rahulik. Lõpuks, kui olen ka tema suutnud endast välja ajada, siis hakkab ta ka kõva häält tegem. Muidu olen päris pika vihaga:

sama teema, see on see kui on tugevalt veneverd ka sees

Me riidleme ka täiesti mõttetute asjade pärast vahel, tõsiseid tülisid pole olnud. Aga jh, mina hakkan ka mossitama ja olen vait, sest mul on vaja nats ennast koguda ennne kui suu puhtaks räägin/vabandust palun. Ja selle aja peale,kui mina mossitamisest üle saan,on mees solvunud, sest tema ikka üritab mind alguses kohe rääkima saada.Aga pikalt ei suuda me kumbki riius olla, seda enam,et tegelt pole põhjust ollagi. Muidu mina olen ka see pool,kes kiiremini põlema läheb, mees mul vana rahu ise, selleks, et teda närvi ajada, peab ikka midagi tõeliselt koledat tegema.