Meeste suhtumine Teisse raseduse ajal?

Mõnus mees sul
Meil suht sama mis muidugi, kui liigutusi tundma hakkab, siis ta kindlasti hakkab katsuma (Liisu ajal sai ka esimesed 3 vopsu issi ja mina 2). Juttu rääkis ka kõhuga palju ja silitas ning kuulas kõhtu, kas südamelööke kuuleb niisama. Seekord kui mu sugulane oma dopleriga beebi südamelöögid leidis, siis mees tuli ka kohe kuulama ja nii ilusti naeratas ja ütles, et lööb nii ilusti ja kiiresti Pilte teeb ka punnust
Toitude suhtes ostab ka mulle komme või gaseeritud vett kui ma palun tuua, aga üldiselt käin ise poes ja ostan mida tahan
Õhtul võtab mind alati kaissu ja paneb käe ümber kõhu tavaliselt.

Minu mees oli ka suht hoolitsev.Raskusi tõsta ei tohtinud.Üle üldiselt,mis võisid olla ohtlikud tegevused keelas ära.Kõhu silitaja polnud aga kui liigutused juba tunda olid siis katsus ikka küll.Muidugi kaisus käsi kõhul iga öö oli tabu

Minu mees oli üldiselt väga hoolitsev. Ikka muretseti minu pärast ja vaadati et endale liiga ei tee. Aga olin tegelikult kuni lõpuni suhteliselt aktiivne...muidu oleksin igavusse ära surnud kui poleks midagi teinud ja niisama vedelenud.

Aga pärast tütrekese sündi oli mul veel parem elu ... pääsesin paljudest kodutöödest ... mees käis poes (mida tavaliselt ei tee kunagi vabatahtlikult), tegi mulle süüa ja serveeris (noh enne seda meie 10 aasta jooksul on teinud mulle vist üks kord süüa) ... nii et siis mind hellitati ja hoiti.

Ja tegelikult ega muidu ka midagi halba öelda oma mehe kohta ei saa.

Ma ei ütleks, et ta raseduse ajal ekstrahoolitsev oli, sest ta on seda muidu ka kui ma rase ei ole/ olnud. No eks ta natukene rohkem ikka hoolitses. Raskusi ei luba ta mul muidu ka tõsta ja kui raseduse ajal suurte poekottidega mässasin sain alati õiendada. LÕpupoole käisime poes koos kogu-aeg kui oli vaja rohkem kraami osta.
Kõhuga rääkis ta pidevalt ning musitas ja silitas seda:D UH käis ka minuga kaasas, lehvitas lapsele Selles suhtes tal vedas, et ta suurt minu pärast poe vahet jooksma ei pidanud, kuna mul ei tekkinud erilisi isusid. Kaks korda vist ikka pidi jooksma ka, ühe korra jäätise järgi( olin vahepeal hull jäätise söödik) ja teist korda arbuusi järgi Seda sõin ikka ka suure isuga.

Minu mees pole ka selline, kes oleks kôhtu silitanud ja musitanud ja rààkinud ja mis kôik veel
Kùll aga kàis poe vahet, làks teinekord vastu öödki. Aga, oleksin tahtnud kùll, et ta oleks selline ùlipabistav issi, kes helistab iga hetke tagant ja muretseb kuidas mul ja lapsel làheb, kes soovitab mida sùùa ja kes tuhnib rasedust kàsitlevates raamatutes ja loeks raseduskalendrit innukalt. Aga ei, ta ei ole selline. Arsti juurde tuli kaasa, sùnnitusmajja ka.

Minu mees ka arsti juures koguaeg kaasas ja kahetseb täiega, et esimese lapse ajal ei käinud.
Rasedusest rääkivaid raamatuid hakkas ka teist last oodates lugema :P
Esimese ajal käis ühes loengus.

Minu mees on raseduse ajal üldiselt ikka sama tema ise - ta lihtsalt on nagu on - vahel väga hoolitsev, vahel täiesti oma asjadega hõivatud ja vähesema märkamisega, aga see ei tähenda, et ta tegelikkuses vähem hooliks. Mu mees on abipakkuvam alati praktilistes küsimustes (kui on vaja arstile kaasa tulla, poest midagi tuua vms), kui igasugused ninnu-nännutamises.

Mu mees oli suhteliselt tavaline, aga seda vist sellep2rast, et ma ei olnud ka v2ga keeruline rase. Mul ei olnud spets isusid ega vajadusi, tujutsesin ka suht harva. Arstil k2is ta v8imalikult tihti kaasas ja UH'del oli k8igil olemas. Ei ninnu-n2nnutanud, aga mul polnud seda ka vaja. Ta oli t2pselt nii osav8tlik, kui minul seda vaja oli

UH käis ka meie issi mõlema tibu ajal kaasas.Ja sünnitused oli niisamuti ühised ettevõtmised ja nabanööri on ta mõlemal lapsel läbi lõiganud!

Minu mees oli ka terve sünnituse aja kõrval ja lõikas nabanööri läbi. Pärast ütles veel, et käärid olid nii nürid

Arstil lapse isa kaasas ei käinud (käisin kuressaares algul arstil ja tal polnud võimalik kaasa tulla.)
Viimasel ultrahelis kaasas käis.
Raseduse ajal tegin kõik ise ära miskit abi ei olnud kellegist.Ka pärast sündi(keisrit) asi ei paranenud tassisin puid tuppa,lõhkusin ja tegin tuld alla.
Valus teema lugedes teie armsaid lugusid

Ma arvan, et kuna meil see pisike nii oodatud ja esimesed katsed ebaõnnestunud ja selle raseduse algul olin ka nagu elav laip rohkem, siis mees ikka väga hoolitsev. Kohati isegi liiga - ma ei tohi mitte midagi rasket tõsta ja teksaseid ei tohi kuivama panna (rasked üles upitamiseks ). Kui ma üksi kodus olen, siis vähemalt saan veidi rahulikumalt asju ajada, aga õhtuti saan pragada kui ei ole tema arvates piisavalt söönud (ma unustan selle vahel lihtsalt ära).
Kui ma siin mõned nädalad tagasi kõhuli kukkusin, siis ka pahandas tükk aega ja ei luba enam ühistranspordiga sõita.
Ja minu lemmiktegevusel ka kriips peal - ma jumaldan lume rookimist (õnneks on praegu vihmane ja kiusatust ka ei ole).
UH-des käib kenasti kaasas, aga kas ta sünnituse juurde ka jääb see veel selline kahtlane (ta mul selline minestaja tüüpi ja kardab, et siis läheb kogu tähelepanu minult ära ).
Kõhuga ta veel juttu ei räägi. Alguses kuulas kogu aeg kõhtu ja nüüd ka ikka vahel kuulab. Õhtuti paneb käe kõhu peale ja kui pisike ei liiguta, siis toksib seni kuni vastu toksima hakatakse .

anka kirjutas:UH-des käib kenasti kaasas, aga kas ta sünnituse juurde ka jääb see veel selline kahtlane (ta mul selline minestaja tüüpi ja kardab, et siis läheb kogu tähelepanu minult ära .

Minu mees mõtles ka algul nii. Kui sünnitusmajja jõudsime, hakkasin põhimõtteliselt juba sünnitama ning ta tuli ise vabatahtlikult kaasa. Algul mõtles, et lihtsalt valutab minuga koos seal, aga seda aega meil ei olnudki. Kui pärast küsisin, kuidas muljed on, ütles, et ei olnud üldse nii hirmus tglt.

Monique kirjutas:

anka kirjutas:UH-des käib kenasti kaasas, aga kas ta sünnituse juurde ka jääb see veel selline kahtlane (ta mul selline minestaja tüüpi ja kardab, et siis läheb kogu tähelepanu minult ära .

Minu mees mõtles ka algul nii. Kui sünnitusmajja jõudsime, hakkasin põhimõtteliselt juba sünnitama ning ta tuli ise vabatahtlikult kaasa. Algul mõtles, et lihtsalt valutab minuga koos seal, aga seda aega meil ei olnudki. Kui pärast küsisin, kuidas muljed on, ütles, et ei olnud üldse nii hirmus tglt.

Ma ka vahest mõtlen, et eks näis äkki ta ikka on koos minuga lõpuni. Valude ajal on ikka lubanud mind toetada .

Mul käis ka mitmes UH-s kaasas ja osales sünnitusel ning lõikas nabanööri läbi

Mina saatsin presside ajaks ukse taha mehe.
Keisriga oli kõrval toas ootamas, sinna ligi ei lastudki.
Eks näis kuidas kolmandaga.

Minul mees koguaeg hoolitsev, kui midagi tahan, läheb kasvõi kohe poodi, ei pea selleks rase olema. Aga rasedana jälgis, et ma jumala eest midagi ei tõstaks ja kuidagi liiga ei teeks ja end hoiaks ja kui liialt ülepabistama kippusin, siis oskas maha rahustada alati. Arstil käis kaasas ainult siis, kui tähtsamad UH-d olid ja niisama arstile teda kaasa vedada ei näinud mõtet. Kõhtu ei silitanud ega ka ei rääkinud kõhuga, aga ootas õhinaga präänikese sündi. Sünnitusel oli kaasas, ainult presside ajal saatsin kah ukse taha.

Minul mees on igal ajal suht hoolitsev Raseduse ajal käisin palju ja pikalt tööl, siis koju tulles oli ikka alati soe toit ootamas. Mees väga muretses, et ma ikka korralikult sööks ja vitamiine ei unustaks. Kodutöödes aitas ka: koristas ja pesi nõusid. Vahepeal sõime üldse papptaldrikutest, sest pesuvahendi hais ajas mind hullult öökima
UH-des käis kaasas ja sünnitusel ka. Täitsa vabatahtlikult tuli, ei pidanud sundima.
Kõige suurem abi oli temast ikka peale sünnitust, nii kodus kui ka sünnitusmajas. Kuna mul endal oli suht raske püsti seista (nõrk ja ebamugav) ja istuda oli ka valus, siis tegeles ta palju lapsega. Pesi, vahetas mähkmeid, jalutas nutva titega ringi, koristas, tegi süüa. Oh ta oli ikka mul nii tubli.

Raseduse ajal ma olin kuningas ja kuninganna...ja haldjaprintsess ka kui soovisin Vahel mul hakkas võim ikka väga pähe No ise väljendasin, et hormoonid

UH kaasas ei käinud, ei nuta ka. Sünnitusel (keiser) oli kõrval, ilma ei kujuta ettegi.

Oehhhh..oli ilus aeg.

Minu mees räägib ka kõhuga ja kuulab ühe kõrvaga, mis ta seal teeb. Mõningate asjadega on ta suur keelaja..raskuste tõstmine jms, nagu ikka kõik mehed. Aa...ja kui satun trepist käima tema juuresolekul, siis võtab ta mul alati käest kinni ja ütleb, et tasakesi...aga see on põhjustatud siis sellest, et suutsin 5, 6 raseduskuu jooksul trepist alla lennata Aga õnneks midagi hullu ei juhtunud. See juhtus siis Soomes...ja kui seal tal järgnevalt külas käisin, siis sellest trepist ei tohtinud ma üldse käia, et pidime alumisel korrusel magama.
Aga mis kõige naljakam on see, et ta ei julge voodis minuga magada. Et ta kardab koguaeg, et paneb põlvega vastu kõhtu Mis tähendab siis seda, et ta ei maga korralikult ja on vist pidevalt pool ärkvel. Öösiti, kui mitu korda vetsus käin ja tagasi voodisse lähen, siis ta alati paneb mulle teki peale. Ja kui nüüd viimastel kuudel ma ei saa ise diivanilt püsti ja tema abi palun, siis on nii vahva vaadata kuidas ta nägu läheb tähtsust täis (vist tekib tunne, et ta saab ka kasulik olla)
Raseduse ajal on mehed ikka eriti mõnusad ja hellad Ja tegelikult on see pidev muretsemine ja keelamine armas!

Ahjaa..seda ka veel...et ta ostis mulle esimest korda üksinda riideid. Et kui Soomest koju tuli, siis oli käinud Tallinnas poes ja ostis mulle 2 raseda pluusi. Ta pole mulle elusees üksinda riideid ostnud. Et see oli maailma kõige ägedam asi.

enny nii õudne, et trepist alla kukkusid. Tore, et midagi ei juhtunud. Minul oli viimasel kuul, kui ennast juba väga rasedana tundsin, ka diivanilt ja voodist püstitõusmisega raskusi, siis mees alati hüppas kähku püsti ja aitas mind

Minu mehel läheb vahepeal meelest ära ,et ma olen rase. Eriti kui me väljas käime. Tormab oma kiiresammuga ja siis kui ma temast maha jään siis saab endapeale vihaseks. Aga muidu on küll hoolitsev kuigi ta on seda olnud kogu aeg

Mul oli ikka selline tavaline eesti mees kes oma tunnetega liialt ei priiska, seetähendab siis seda et kõhuga ta ei rääkinud, ei silitanud seda ega tulnud ka viimasele sünnitusele. Kodutöödest no puid ta ei lubanud mul tuppa tassida aga muud tööd tegin ikka vaikselt ära vahepeal natuke aitas ja see oli kõik.
Aga kui piiga oli sündinud oli esimene haiglas uhke pilk silmis.