Kes oli teile toeks sünnituse ajal?

Kes oli teile toesk sünnituse ajal? Loomulikult lisaks ämmaemandale.


Minul kedagi teist peale ämmaka toeks polnud. Mees viis haiglasse ja läks ise koju, mõtles et tuleb tagasi siis kui õige aeg kätte jõuab aga see aeg jõudis nii kiirelt kätte, et mees jäi 5 min hiljaks oma tulekuga.

Toeks oli mees aga muidu peale tema oli veel kirurg,ämmakas,mingid õed, sanitar ja mingi õpilane.
Vaja oli neid kõiki ,st kes mudis mo jalga ja kes selga ,kes kätt .
Igati lahe üritus oli .

Mees. Môlemi sùnnituse juures. Ise tahtis, lausa nôudis, sest mina isiklikult teda esimese sùnnituse juurde eriti ei tahtnud. Ei teadnud, mida oodata ja arvasin, et on parem, kui ta ei tule. Teise sùnnituse ajaks ma rààkisin talle kôik mis vôib juhtuda aga sùnnitus oli ùle ootuste kerge...

accara - küll sul siis ikka vedas.

kaktus18 kirjutas:Mul oli ka mees juures. Meil ei tulnud mingi muu variant üldse kõne allagi, oli iseenesestmõistetav, et ta minu juures on

sama siin. Esimesel korral raseduse lõpus korra mainisin, et KUI ikka ei taha, ei sunni ka ehk.... aga see korra möödus ruttu ja kahetsenud pole kumbki.

Esimese juures oli kuni pressideni mees, siis saatsin ta välja ja olid asjapulgad - ämmakas, õde, lastearst
Teine oli keiser ja seal oli palju rahvast, suurim tugi neist oli anestesioloog - suurepärane mees ja inimene
Eks näis kuidas kolmandaga.

Minul oli mees algusest kuni lõpuni koos meiega. Temast oli ülisuur abi, kuna ma ei osanud hingata ega midagi, tema õpetas. Arstid ei õpetanud ka midagi, ainult ütlesid, nüüd pressi, nüüd ära pressi jan ii. Lisaks oli veel naistearst ja ämmaemand( mitte minu oma), kuid kõik olid minu jaoks võõrad. Ma raseduse algusest saadik arvasin ka ,et mina küll ei taha , et mees tuleb sünnitusele kaasa, miks ta peab seda jubedust nägema, ta mul natuke hellake ka. Aga lõpus tal ei jäänudki muud üle, kuna hoidsin temast nii kõvasti kinni Õnneks läks kõik kiiresti ja mees ütles pärast , et seal polnudki midagi hullu.

Minu suurimaks toeks oli mees sünnituse ajal Ilma temata poleks küll tahtnud seal olla. Ta mõõtis valude vahesid, aitas õigesti hingata ja oli lihtsalt seltsiks. Eriti hea oli tema vastu valude ajal toetuda.
Kaasa ma teda ei pidanud vedama, oli algusest peale ise nõus sünnitusel osalema

Liise sünni juures olid abikaasa ja ämm. Mehe juuresolek oli mulle väga tähtis ja temast tõepoolest oli palju abi

Esimesega tuli mees seltsi, teisega lähen üksinda, vähemalt nii on plaanis.

Mõlema tütre sünni juures viibis mees ,arst,ämmaemand ja õpilane.Mees oli vabatahtlik tulija.Tema arust ei olnud teist varianti olemas ja oli algusest lõpuni.Nabanöörid on mõlemal tütrel läbi lõiganud!

Kahe vanema lapsega oli sünnituse juures nende isa. Poja sünni ajal oli kohal ka üks praktikant, kes nägi vist esimest korda sünnitust ja näost kaamena lihtsalt jõllitas mu hargivahet, sest see oli raske sünnitus ka. Noorima lapse puhul pidi tema isa kohale tulema, aga jäi hiljaks, sest haiglasse oli omajagu maad, ja ta pidi mu vanemad lapsed oma ema juurde viima enne. Pesamunal oli tulekuga nii kiire, et issi jäi napilt hiljaks, ainult mõni minut. Ega sest hullu polnud, jube kerge ja kiire sünnitus oli ja mind toetas üks väga armas vanatädi, kes oli seal haiglas nii söögitädi, sanitar kui ka sünnitusabiline, mulle igatahes tundus nii. Ta andis mulle juua ja toetas mind, kui püsti seistes puhkisin. Vahel tegi mull pai ka!

Mul oli suureks toeks mees, kes sünnitusel kaasas oli. Ilma temata oleks asi poole raskem olnud Ta vaeseke oli pärast omadega nii läbi, kuna tol ööl saime magada ca tund ning ta pidi järgmine päev kooli minema.

Mees oli algusest lõpuni ja mingi hetk käis korraks minu ema ka. Alguses mees tulla ei tahnud, aga kasuisa tegi talle selgeks, et ega ta jalge vahel pea olema ja siis oli nõus kaasa tulema. Pärast oli tema rohkem väsinud kui mina.

Olin Atsi sünnituse juures. Korraks tegin siiski minekut igaks juhuks.
Oma lapse sünni juures oli ema sõbranna. Ise nii väga ei soovinudki ja ei olnud ka.

Mina olin täitsa üksi ja enne sünnitust kuu aega haiglas

Kallim oli mul valude ajal kogu aeg kõrval. 24 tundi jutti. Keisrisse aga ei lastud sest oli erkorraline, ootas 3 h ukse taga. Kui narkoosist ärkasin siis saatsin ära koju tudile. Hommikuks oli sups tagasi! Võttis tööjuurest puhkust ja veetis ka järgnevad 4 päeva minu juures haiglas sest mul oli põletik.
Selline tunne oli mõlemal nagu hullumajja või vangi oleks pandud!

Esimese lapsega oli arst (või oli see ämmakas) ja mees. Mehe kohalolek oli siis kohustuslik. See oli väga oluline minu jaoks. Nüüd teisega ma enam ei nõua ja ega ei taha meest kõrvale kuigi ta leiab,et ikka peaks.

mõlemaga lisaks personaline oli mees kõik see aeg koos minuga. Muudmoodi poleks nõus olnd vist

Esimesega oli sünnitustoas lapse isa kuid keisri juurde teda ei lastud ja teisel polnud peale ämmaka ja arsti kedagi.

Mees oli kõik need 16tundi ja 49minutit...lõpuks oli vaeseke nii läbi, kui laps anti tissiotsa jäi mees voodinajale magama. kell 1.30 saatsin ta ära koju magama. Tõesti,mees oli väga väga palju mulle toeks

jupijuula kirjutas:mõlemaga lisaks personaline oli mees kõik see aeg koos minuga. Muudmoodi poleks nõus olnd vist

Samad sõnad. Öösel küll magas, aga kui asi rohkem liikuma hakkas, oli kõrval olemas. Mees oli isegi õnnetu,e t ma selga ei lubanud mudida või end puudutada, aga nii oli seekord lihtsalt parem.

Lisaks personalile oli sünnituse juures ka lapse isa.

Lapse isa oli sünnitusel toeks Kuigi tema kohalolekut ei pannud ma väga tähelegi, olin nii keskendunud hingamisele ja valutamisele, ennast mudida ma ka ei lubanud tal