Emmed, kelle laste issid töötavad välismaal!

Ma olen old siis nn üksikema juba pea 5 aastat.
Kuus käib kodus nii 2 korda ja 2-3 päeva kaupa.

Nüüd ta pikemalt kodus old ja eks see lahkumine saab olema väga julm,eriti Paksu poolt.

Õnneks meie issi otsustas nüüd Norrast ära tulla ja jääb eestisse tööle ... uh mul kohe palju kergem olla. Kuigi kodus on ainult nädalalõppudel siis ikkagi lähemal kui varem.

Mul mees vahest harva pikemalt kodust ära, nagu nt praegu olen vallasema oma kahe lapsega, issi saame tagasi alles 09.02 ja ära läks 09.01. Eks ta raske on aga naised saavad ju kõigega hakkama

Meie värske issi käib ka Soomes tööl. Praegu on ta juba 6 nädalat kodus olnud ja näeb isegi poja esimese kuu sünnipäeva ära...aga paari päeva pärast läheb tagasi tööle. Ma ei kujuta ette ka mis saama hakkab . Issi on meil Soomes töötanud juba 4-5 aastat. Tavaliselt on ta 3 nädalat tööl ja nädal kodus. Varem, kui Tallinnas elasime kahekesi, siis viskas lõpupoole see Soome jant täiega siibrisse, kuna olin koguaeg üksi. Aga nüüd on mul poja, kelle eest hoolt kanda. Samas teeb murelikuks mõte, et issil jääb ikka nii palju nägemata, kui ta tööl on Kuidas te oma issidega suhtlete, kui ta ära on? Laps ju magab ka mingitel kellaaegadel ja issid on tööl jne?

enny edu ja jaksu sulle, aga sa oled tubli naine, küll hakkama saate

Mina ka nö. "poole kohaga üksikema". Nüüd ta 1.5 kuud kodust ära olnud ja juba homme hommikul sõidame talle Tallinnasse vastu . Kauaks ta küll ei jää, kuid nädalaks-paariks ikka...

Meie issi läks jäle merele tööle: Need esimesed päevad on ikka nii rasked
Aga tegelt ma tahtsin küsida et kuidas teil see isside tööleminek lapsi on mõjutanud, kas mida vanemaks laps saab seda hullem? Meie poja ai tahtnud kuidagi issist loobuda ja see nutt oli üsna südantlõhestav. Kui issi juba läind oli siis küll rahunes kuid nuuksus veel tükk aega mu sülles edasi, see oli ikka päris jube

Väiksem poiss ei saa veel aru sellest issi äraminekust, suuremaga oli probleeme siis, kui ta kolmene oli. Praegu, peaaegu viiesena on ta kurb, et issi ära läheb, aga selliseid nutuhoogi, mis varem sellega kaasnesid, enam ei ole.

Jõudu ja jaksu teile!

Minu poja on küll veel päris väike, et ta ei saa aru kus issi on..või õigemini kes see issi üldse on? Igatahes kui issi on nüüd koju saanud ja tahab pojaga aidata, siis poja vahest üldse ei lepi temaga. See on ka jama, et laps areneb tohutu kiirusega. Näiteks viimane kord, kui issi kodus oli siis tahtis poja olla rohkem pikali asendis aga nüüd enam nii olla ei taha, vaid koguaeg püsti. Ja nii ma siis pean käima ja õpetama meie issit. Mõlemal meil on paha tunne, kuna endast jääb mulje nagu koguaeg õpetaksin issit ja issil on tunne nagu ta on saamatu

Meie issi oli päris pikalt kodus ja algul ka poja ei leppind aga see läks kiirelt mööda mingi nädalaga ja lõpuks oli poja supper issikas juba nii et emme ei kõlvanudki enam kõigi tegevuste jaoks ja eks seepäras poja nii õnnetu on ka kui issi ära läks. Loodetavasti läheb ka see varsti mööda ja harjume kahekesi jälle kõike tegema.

Meie lapsel pole õnneks selline ärakäimine probleeme tekitanud, kuigi tegelikult on pliks meeletu issi fänn. Meil selline elukorraldus olnud ju juba enne lapse sündi ja laps sellega algusest peale harjunud, et issi tuleb-läheb ja ei kao ta kuhugi . Nüüd muidugi juba ses suhtes mõnus, et pliks nii suur ja pea iga päev näeb ja suhtleb issiga läbi skype

Mina ühinen ka nüüd selle teemaga, sest meie issi kavatseb nüüd laupäeval juba sõbraga Norrasse minna. Ta on seal ennegi käinud, aga seekord olen tema mineku pärast tõsiselt meeleheitel, sest kohe-kohe on algamas õues suured tööd. Kartulipõld vajab kündmist ja 20 kotti kartuliseemet vaja sinna maha panna. 120 tomatitaime ootab istutamist ja eelnevalt vaja kasvuhoone korda teha. Suur peenramaa on vaja läbi kaevata ja sealgi külvamine-istutamine kohe-kohe algamas. Seekord on Norrasse minek ikka väga valel ajal. Läheks kuu aja pärast, siis poleks enam nii hull, aga mees tahab minna kohe. Ja üksi ma kõigega toime ei tule. Appi pole ka kedagi võtta. Ämm ehk tuleks, aga temal oli just jala operatsioon ja tema ei saa seega nagunii eriti aidata. Pisem laps on ka alles 1-aastane. Ma peaaegu juba katkun meeleheitest juukseid.

Ma tean, mida sa tunned. Mina õnneks ei pea kõigega päris üksi hakkama saama - vanaema on suureks abiks, aga nüüd on tema ka haige ja praegu on töö tegemine ära keelatud. Näis, mis see aasta põlluga saab. Eelmisel aastal oli pisem poiss pooleaastane ja ma olin tema kõrvalt sunnitud vikatiga niitmise ära õppima sest muruniiduk läks katki Ja täiesti tüüpiline on see, et auto läheb katki just siis, kui mul meest pole

Minul saab reedel suur igatsemise ja ootamise aeg läbi Loodetavasti ei pea ta väga ruttu tagasi minema...

Ohh meil veel 2 nädalat oodata .
Üle kuu oleme juba üksi old ,poja vahel suhtleb issiga läbi web cami aga see ju pole ikka see.

Masendus kasvab iga hetkega. Sain teada, et seekord ollakse Norras 6 nädalat, jaanipäevaks tahavad tagasi olla. Nii kaua pole mu mees varem Norras olnud, poolteist aastat tagasi oli ta 4 nädala kaupa seal kaks korda.

Suur mure on see, et mul pole autotki, millega sõita. Üks auto on katki ja teine kuulub mu mehe firmale, sellega ma sõita ei tohi. Põhiline vajaminev kraam, kodukeemia ja toiduained, millel on pikemad säilivusajad, tuleb homme ära osta, sest ma ei pääese siit metsade vahelt liikuma. Samas, võibolla oleks vahepeal vaja lastega arstile? Mis siis saab??? Bussid liiguvad ka nagu kuuvarjutus. Rõugesse arstile minekuks sobivaid bussiaegu polegi. Võrus poes saab ära käia, aga et mul on pisike laps ja käru ka bussile ja bussist maha tassida, siis ega üle ühe kotitäie kergemat kraami koju osta ei saa. Bussid on ka nii väiksed meil siin.

Aga kõige raskem on siiski see lahusolek. Magada üksi suures voodis, juua hommikul üksinda kohvi, pole kellegagi koos päevasündmustest rääkida, pole kellegagi koos naerda, pole kedagi õhtul koju oodata... Tean, et hakkan igal õhtul vaatama aknast välja kaugusesse, üle heinamaa, üle metsatuka, üle vana kruusakarjääri, sinna kaugusesse, kus lookleb kõrvaline vähekasutatav maantee. Sellelt maanteelt keerab mitme-mitme nädala pärast auto kitsale kruusateele ja toob mu mehe koju...

Tegelikult ma tean, et praegu tunduvad kõik asjad hullemad, kui nad ehk olema hakkavad. See 6 nädalat tundub ikka hirmutavalt pikk aeg ja ma tean, kuidas päevad ja nädalad venima hakkavad. Kuid inimesed tulevad hullemateski olukordades kenasti toime ja tean, et ka mina saan hakkama. Ilmselt lööb see emotsionaalne osa minus väga tugevalt kõikuma ja see on kõige raskem, millega pean toime tulema. Aga kõiges muus tulen ilmselt kenasti toime, kuigi ajude ragistamist ja tööd jätkub vara valgest hilja õhtuni, sest talus ei ole kunagi töödest puudus, eriti kui peab üksi kõigega tegelema. Peabki end tegevuses hoidma, siis läheb ka aeg rutem.

Mina suutsin nüüd, kui mees juba kaks aastat Norras käinud on, esimest korda selle aja viisakalt üle elada. Ma ei lugenud päevi ega nädalaid. Praegu ma ei teagi täpselt, kui kaua ta täpselt ära oli, märtsis igatahes läks ja täna jõudis. Mina olen väga osavalt õppinud mitte mõtlema selle peale, et ma pean üksinda olema.

Aeg-ajalt on muidugi langusi ka - just siis, kui minu käest hakatakse kahte küsimust küsima. "Kuidas sa küll üksi hakkama saad?" "Kas sa ei karda poistega üksinda maal olla?" Kohe pärast neid küsimusi hakkab mul endast hale ja ma olen veendunud, et ma ei saagi kuidagi hakkama ning ma olen kindel, et kohe-kohe varastatakse mind paljaks. Siis ma olen sunnitud poistega vara magama minema, et hirm ei jõuaks koos pimeduse saabumisega tulla...

"Kuidas sa küll üksi hakkama saad?" - Mina olen hakanud juba vihkama seda küsimust just selle pärast et seda küsitakse nagu moe pärast alati on tunne et lihtsam on vastata jah tänan küsimast hästi. Keegi ju ei viitsi kuulata kui pikemalt vastama hakkan ja minu muretest on ka tavaliselt küsijatel kama kaks. Aga endal tuleb jah selline hale tunne pärast selliseid küsimusi ei teagi miks.

siq29- sa saad kindlasti hakkama, tõesti palju tööd sind ees ootamas aga jah kui tegemisi palju siis jälle aeg lääb kiiremini. Palju jõudu sulle igal juhul.

Oi jah...linnast väljas on küll tore elada, aga vat kui juhtuvad igasugused autojamad, siis viskab ikka küll kopsu üle maksa ja pm võid ennast lolliks muretseda.
Siq29...varu sügavkülm toitu täis ja ehk on sul keegi, kes sind saaks vahest varustada toiduga? Sa oled üks vapper naine...üksi kolme lapsega ja maa ka veel mida harida!

Enny, naabrimees aitab vajadusel, ta saab tuua nipet-näpet. Suuremad lapsed saavad ka aidata, üks on 11-aastane ja teine 8-aastane. Nad lihtsalt peavad aitama, sest mina ei kavatse end lõhki tõmmata. Kas hoiavad oma pisiõde või aitavad ka rohida, oleneb, kuidas kulgema hakkab. Kartul tuleb nagunii kõik koos maha panna. Noorim laps on ikkagi prioriteet, tema vajadused tuleb kõigepealt täita, kõik muud tegemised tulevad siis, kui 1-aastase kõrvalt aega on.

kirjutan ka siia teemasse siis,vaatan et siin enamustel ikka mehed kaua ära,meie issi käib nii et esmaspäeva hommikul läheb ja järgmine kolmapäev tuleb,aga päris palju saame meie ka kaasa käia,nagu nt nyyd eelmine esmaspäev tulime kõik soome ja homme lähme koju,ja siis jääb mees puhkusele 2,5 nädalax.ja siis saame jälle kaasa tulla,aga ex ta raske ole ja,siis kui rase olin nu siis oli eriti igav yksi aga nyyd poiss juba aastane ja tema järel jooksmine võtab oma aja,aga ka väga palju oleme siis pojaga maal minu vabnemate juures,

Meil on issi autojuht.Ja siis on ta n2dala kaupa Eesti-Soome-Rootsi-Soome-Eesti-Leedu liinil.Nv on tavaliselt kodus.Kui aga peab juhuslikult kellelegi puhkust andma,siis on 2 n eemal.Aga see-eest saab 1n kodus olla.Meile sobib,kuigi vahest tahaks hommikul kaua magada,et keegi võix lapse lasteaeda viia..

Ma ka nüüd üksikute naiste klubis tagasi kuna mees otsustas mul rekkameheks hakata, sõidab soome-rootsi liini 3-nädalat tööl 1 kodus.

Meil issi küll välismaal ei tööta, aga piisavalt kaugel, et kodust päevi eemal olla. Peame tihti omapäi hakkama saama, aga saame ka, sest suurematest tüdrukutest on palju abi ja kui endal ka auto olemas, siis pääseme poodi ja trenni jne kuhu vaja. Aga eks tuleb jah palju rohkem üksteisega arvestada, et just suuremad lapsed ka oma tegemisi teha saaksid. Nüüd, kui issil puhkus oli, oli see kui paradiis meile kõigile. Ikka on hea küll, kui saaks rohkem koos olla, aga keegi peab ju raha ka teenima