Emmed, kelle laste issid töötavad välismaal!

Kuidas te üksi lastega hakkama saate? Kas pole raske? Mida mõtlete ja tunnete?

Meie issi juba neli kuud norras ... tal nii palju tütrekese edusamme nägemata jäänud ... sellest tõesti kahju.

Endal vahel ikka ka raske. Kui tütrekest poleks siis ikka suhteliselt nõme üksi olla ... nii hea on ju kahekesi (kolmekesi) olla. Kui väsimus peal siis saan ka ainult endale loota sest hetkel ju kedagi teist pole. Kodus pean kõigega ise hakkama saama (nii naiste kui meeste töödega). Seega üksi ikka raske.

Mul endal mees õnneks igal õhtul kodus, aga onu, kellel on kodus 9 last on vahepeal pikalt kodust eemal. Isegi paari kuu kaupa. Päris raske on ikka. Mina küll nii ei suudaks.

Monique kirjutas:Mul endal mees õnneks igal õhtul kodus, aga onu, kellel on kodus 9 last on vahepeal pikalt kodust eemal. Isegi paari kuu kaupa. Päris raske on ikka. Mina küll nii ei suudaks.

Oi aga kuidas emme 9 lapsega hakkama saab?

No ega ma nii täpselt ei tea nende igapäevaelu, aga ta selline vanakooli naine saab kõigi töödega hakkama. Eks tal raske ikka on, aga no 9 last tahavad toitmist ja peab tööl käima kusagil. Suuremad lapsed ka aitavad kodus toimetusi teha.

Raske oli, jube raske oli! Kui mul pisem piiga sündis, siis oli mees Norras tööl ja vot siis oli tõesti raske - suuremat vaja lasteaeda viia, väiksem tahtis kodus tähelepanu ja samas oli ka külm talv ja ega nädalase lapsega eriti välja ei kippunud veel. Ise olin nii väsinud, aga lapsed ju sellest hooli - tahtsid süüa, toad tuli korras hoida, suurem (oli siis 4-aastane) tahtis mängida ja muljetada... Õnneks kestis see kuni väiksema aastaseks saamiseni, siis jäi issi Eestisse - aga lapse esimesel eluaastal jäi tal palju nägemata.

Nüüd on kahjuks olukord selline, et Tartus tööd pole ja mees töötab kaugemal - näeme paar korda nädalas ja nädalavahetustel. Eks see on suurema lapse hästi iseseisvaks kasvatanud, sest kui ma olen hommiku poole tööl, siis ta ärkab ise, sööb ise ja läheb kooli ise (tõsi, ma töölt helistan ja ajan üles ning siis ka helistan, kui ta peab hakkama bussi peale minema). Kui ma olen aga õhtu poole tööl, siis ta ongi peale kooli üksi kodus - õpib, teeb endale süüa, läheb trenni jne. Väiksemal on aga rasked need hommikud, kui tuleb kella seitsmeks koos emmega lasteaeda minna ja seal tuleb kõike kiiresti-kiiresti teha, sest emme peab oma rühma tagasi jõudma...

Mina pean muidugi väga tänama oma ema ja õde, kes on nii nõuga kui jõuga alati abiks olnud. Mul on aega ka enda jaoks olnud ja see ongi hea, sest vahepeal peab ennast ju laadima ka. Ja kui mees kodus on, siis ta on lihtsalt super - lapsed möllavad temaga ja siis nad käivad ka hästi palju igal pool (nii ilma minuta kui ka minuga).

Ps. Ma pole ammu sellele, et mees käib kaugemal tööl, enam mõelnud ja olen vist nii ära harjunud, et tegelikult ei tundu asi sugugi nii hull. Selline meie elu on ja ma naudin seda sellisena, sest koosoldud ajad on ju magusad!

Minul paaril sõbrannal mehed töötavad juba pikemat aega Soomes ja nad on sellega nii harjunud, et kogu-aeg üksi kodus on. Kui mees koju tuleb, siis tülitsevad ja jagelevad alatihti. Õudne.

Ma olen ka nüüd pea kaks aastat poole kohaga üksikema olnud. Algus oli jube. Kõndisin koguaeg mööda elamist ringi ja käisin aknast välja vaatamas ja arvutasin päevas kümneid kordi, kui mitu päeva ta veel ära on. Suurem poja elas issi äraminekut väga raskelt üle. Nüüd on ka tema juba harjunud, et issi kaugel tööl on ja et temaga ainult telefoni teel suhelda saab. Väiksem poiss ei jaga veel midagi, aga kõik oma edusammud on ta teinud ilma issita. Ma ei meelitanud teda kõndima lootuses, et ehk näeb issi ka esimesed sammud ära, aga Sass ei jõudnud ära oodata ja tegi need ainult loetud päevad enne issi tulekut ära.

Paar kuud tagasi oli õudne - mul õnnestus kahe nädala jooksul kaks korda auto ja lastega teele jääda, veetoru läks puru ja siis veel hulganisti väikeseid asju nagu katkine kapiuks ja sahtlid, mis laiali lagunesid Siis olin ma meeleheitel küll.

Nüüd on nii, et kui mees koju tuleb, siis on mitu päeva harjumiseks. Pole ju harjunud, et üks suur mees koguaeg jalus on ja voodis nii vähe ruumi Vahepeal plaanisime, et lähen ka lastega tema juurde, aga kuna suurema poisiga on vaja iga nädal vähemalt korra polikliinikus käia, siis matsime mõtte maha. Läksin sügisest hoopis kooli, et kahe lapsega üksi kodus igav ei hakkaks

riinu83 tubli oled, et kahe lapse ja kodutööde kõrvalt koolis jõuad käia

Jah pean nõustuma, et isside äraolekul ka mõned head küljed. Voodis on tõesti palju rohkem ruumi ja kogu aeg ei pea süüa vaaritama. Aga vahel ikka üksi kurb ka ... nii tore oleks õhtul kaissu pugeda

Minul ka veel magister pooleli aga enne sügist kindlasti kooli minna ei plaani ... sest last pole lihtsalt kusagile jätta ja ta veel liiga väike et loengusse kaasa võtta. Aga need emmed tublid kes koolis käivad ... muidu võib tõesti kodus olles hulluks minna.

Noh mul mees ka selle 10 kooselu aasta jooksul päris tihti välismaal olnud ... (saksamaal, prantsusmaal, soomes ... nüüd norras). Aga varem oli see kuidagi teisiti sest siis olin päris üksi kodus.

Aga meil ka head uudised ... saime eile õhtul teada, et meie issi tuleb koju laupäevaks ... nii et mõned päevad ongi veel jäänud.

Naxy nii tore, et mees koju tuleb. Ilusat nv teile
Kuidas te küll jaksate niiviisi üksi olla. MUl ka mees läheb täna õhtul tln ja tuleb alles reedel ja ma juba igatsen, kuigi ta tuleb täna veel koju ka natukeseks

Meie issi on ka 4 kuu kaupa ära.
Esimesel korral kui lapsega üksi jäin kartsin küll väga et kuidas me hakkama saame, raske oli aga kuidagi sai see aeg mööda. Üksi on ikka kurb ka aga mis teha.
Minu jaoks on eriti rasked just need ära minekud siis on kohe nädala aega hästi paha ja kurb olla aga edasi läheb kõik nagu mingisse rütmi ja aeg hakkab kiiremini minema. Poja on ka mõlemal issi äramineku korral 2 nädalat hästi viril olnud.
Muidu meil on nii mõnigi edusamm tehtud just siis kui issi kodus oli, eks paistab mis edasi saab.

Edu ja jaksu sulle pisipisi2. 4 kuud on ikka üüratu aeg

Monique kirjutas:Naxy nii tore, et mees koju tuleb. Ilusat nv teile
Kuidas te küll jaksate niiviisi üksi olla. MUl ka mees läheb täna õhtul tln ja tuleb alles reedel ja ma juba igatsen, kuigi ta tuleb täna veel koju ka natukeseks

Äitähh Monique ...! Loodame et tuleb ilus nädalavahetus. Noh olude sunnil lihtsalt peame üksi olemise üle elama aga jällenägemise rõõm on seda suurem. Õnneks saame iga päev skype teel suhelda ... ja veebikast näha. Nii näeb issi ka tütrekese krutskite tegemist:)

pisipisi2 kirjutas:Meie issi on ka 4 kuu kaupa ära.
Esimesel korral kui lapsega üksi jäin kartsin küll väga et kuidas me hakkama saame, raske oli aga kuidagi sai see aeg mööda. Üksi on ikka kurb ka aga mis teha.
Minu jaoks on eriti rasked just need ära minekud siis on kohe nädala aega hästi paha ja kurb olla aga edasi läheb kõik nagu mingisse rütmi ja aeg hakkab kiiremini minema. Poja on ka mõlemal issi äramineku korral 2 nädalat hästi viril olnud.
Muidu meil on nii mõnigi edusamm tehtud just siis kui issi kodus oli, eks paistab mis edasi saab.

Jah olen nõus, et esimene nädal pärast ära minekut tõesti kõige raskem. Pärast läheb aeg juba linnulennul. Ärge siis väga kurvad olge kui issi ära on!

Kauaks teil issid tavaliselt tagasi tulevad?

naxy kirjutas:
Jah olen nõus, et esimene nädal pärast ära minekut tõesti kõige raskem. Pärast läheb aeg juba linnulennul. Ärge siis väga kurvad olge kui issi ära on!

Eks me püüame ikka rõõmsad olla iseasi kuidas see alati välja tuleb :muie:

Meil issi on ära 4 kuud ja siis kodus 2 kuu vahel on rohkem ka kodus olnud, siis kui poja sündis oli umbes 4 kuud kodus.

Meie issi ei saanudki nädalavahetusel koju tulla ... jõuab alles enne jõule mingi 20 detsembri paiku. See teeb natuke õnnetuks aga püüan kuidagi sellest üle olla.


Aga emmed, kuidas teil jõulueelne kiire aeg läheb ilma issideta?

naxy nii kurb, aga loodan, et selle eest on pärast jõule pikemalt kodus

Monique kirjutas:naxy nii kurb, aga loodan, et selle eest on pärast jõule pikemalt kodus

Ei teagi ... see pole veel päris selge

Vaene naxy, ei kujuta ettegi end sinu olukorras. Tugevad emmed olete naised, kel mehed kaugel tööl.

Minu mehike on nüüd pidevalt kodumaal aga ma ikkagi tean mida te tunnete. Minu mees käis eelmine aasta tööl prantsusmaal, 2 kuud tööl ja 2 nädalat kodus. Algus oli raske ja vaevaline aga selle eluga harjus ära ja pärast võttis harjumine sellega, et ta pidevalt kodus ka aega.
Mõnikord tahaks nüüd ka, et ta kaugemal tööl käiks, saaks vahepeal vaikust ja rahu ning aega iseendale. Aga teiele kõigile ootajatele lühikest ootust, varsti on nad kodus.

No mis ma ikka nii "vaene" ... löön selja sirgu ja vapralt edasi. Plaanin isegi kodus väikese remondi ette võtta. Siis kui meest pole saan vaikselt tegutseda.

Minu mees töötab Soomes, käib korra kuus kodus ja kolm päeva on meiega. Seda on küll väga vähe, aga iga päev suhtleme tänuväärse Skype teel. Ta on vähemalt kursis meie tegemistega.
Kui laps sündis, sai ta meiega koos olla ainult neli päeva ja läks jälle kuuks ajaks ära
Väga kahju on sellest, et ta ei näe oma lapse arengut ja edusamme.
Rahalistel kaalutlustel elan lapsega oma vanemate juures. Nad on väga palju mind aidanud
Eks kaugustel on ka omad plussid. Mehega on meil läbisaamine suurepärane

Mul töötab ka mees Soomes. Korraga on ta ära 3-4 nädalat, vahel ka 5. Ja kodus on ühe nädala kaupa (jõulude ajal oli 2 nädalat ). Nüüd olen ka ära harjunud, kuigi nii tahaks teda koju. Loodame, et varsti on siin rohkem tööd ja siis enam meest minema ei lase.
Jah, ja jumal tänatud, et internet on olemas. Sest telefoni teel läheks suhtlemine väga kalliks.