Millised on emmede mured?

Kas julgeksite tunnistada, et teil on probleeme laste kasvatamisega? Millised mured emmesid vaevavad? Kas leiate enda jaoks aega laste kõrvalt? Mida tunnete ja mida raskuste korral ette võtate?

Vaatasin eile kanal 11 pealt oprah saadet ja seal käsitleti sama teemat. Uskumatu mida emmed tegelikult tunnevad aga samas pole julgenud sellest rääkida.

Ise tunnen ka vahel meeletut väsimust. Aga kuna issi meil välismaal tööl siis pole kedagi abistamas ka ... seega olen 24/7 kogu aeg rakkes. Vahel kui maal vanematel külas käin siis saan hinge tõmmata. Enda jaoks ikka praktiliselt aega pole. Vahel tuleb küll kassi ahastus peale aga see läheb ruttu mööda kui näen last naermas ja mängimas. Kuigi lastega on raske ... ei kahetse ma midagi. Eks saab siis puhata ja aega enda jaoks kui kullake juba suur. Seni tuleb aga pingutada ja loota et kõik läheb hästi. Alati ei peagi emme kõigega hakkama saama ... seega soovitan, ärge võtke endale liiga kõrgeid sihte. Liikuge samm haaval ja küll kõik ise paika loksub.

ma täiesti hästi saan aru mis tunned .
meil ka issi kaugel tööl. ja poisid võtavad kõik mu aja.Aeg ajalt on sellne tunne , et nüüd on kõik. ma astun lihtsalt uksest välja ja lähen.isegi tagsi ei vaata.samuti teeb meele rõõmsaks kui vanem kutt teinekrd tuleb minu juurde ja ütleb " emme kuule "
mina : "no mis on"
poja: " sa oled täna nii armas" vahel ütleb kena ka.
ja kõige rohkem hinges kriibi see et kui olen kurnatud ja magamata siis vanem poiss saab tühja tähja pärast riielda. ma mitte ei taha nii teha aga see kuidagi tuleb ise enasest
kuid seda ei kahetse et mu kaks kõige kallimat on muretsetud. ja eks varsti ole see raske aeg läbi ja läheb ju lihtsmaks kui nad suuremaks kasvavad.Seni kaua proovi ennast lastele pühendada ja proovida mitte neile ülekohtu teha.
tuuletamas ise olen käinud 2 a jooksul 2 x ja seda ka nüüd see kuu. 1x ema juubelil. sõbranna vaatas jõmme ja 1x sõbranna sünnal. siis oli issi kodus lastega.

Eks me kõik tahame olla lastele head emad ... sellepärast nii väga püüamegi.

Mina tunnen ka pidevalt väsimust. Nüüd, kui teist last ootan, on väsimus eriti aktuaalne teema, aga loodan, et teise trimestri edenemisega jõuab energia vahepeal taastuda ka.
Vahel tunnen frustratsiooni. Et päev läbi teed samu asju, aga õhtul magamaminnes pole tavaliselt ikkagi midagi teistmoodi kui hommikul ärgates - ikka samad toimetused-tegemised. Sealjuures kipuvad teinekord pisiasjad endast välja ajama, kui nt laps hakkab toiduga mängima ja sellest keelduma, pärast seda kui olen mitu tundi oma aega koristamise, pliidi ja jorisemise vahel jaganud. Lapse peale välja end elada ei taha, aga omaette torisen ikka päris tihti ja vahel tuleb pisar ka silmanurka ning mõnikord saab ka issi asjatult võtta.
Igavust tunnen sageli. Mul on küll palju teha, aga need on kohustused - midagi, mis enda meele lõbusaks teeks, jääb tihti väheks. Eks foorumis lugemas käimine on pealmine lõbu, sest siin loed, kirjutad ära ning mõne aja pärast tuled tagasi ja refreshid ning jätkad sealt, kus pooleli jäi. Raamatut loen ainult õhtuti, kui laps magab ning ajakirjade läbi saamiselegi läheb mitu päeva seega raamatud praegu popid pole. Õhtuti võtan tihti ka rahustava vahuvanni. Vahel tahaks nagu ellu rohkem midagi lõbusat ja spontaalselt, mingeid seiku ja sotsiaalseid tegevusi.
Ja muidugi tunnen pidevat muret lapse ja pere ja enda heaolu pärast. Kõige raskemad on need ajad, kui laps on haige. lmselt iga emasüdame jaoks on see midagi, mis maha murrab ja õnnetuks teeb.

Kõige enam aga tunnen rõõmu, et mul on üks vahva tüdruk ja et aastate möödudes saame aina rohkem koos teha ja kommunikeeruda. Ilmselt mulle ongi see päris pisikeste iga kõige vastuvõetamatum - ma pole beebidest kunagi eriti vaimustuses olnud. Aga naudin väga seda, et mulle on antud võimalus iga päeva ja tunniga näha kedagi enda kõrval arenemas. See on nii tohutu rõõm, kui ta õpib uue tegevuse selgeks või ütleb uue sõna. Rõõmuhetke kaaluvad raskused igatahes üle, vahel on vaja lihtsalt ennast sundida sellele lainele, et märkaks neid väikeseid toredaid hetki, mis igas päevas on.

Pärlike kirjutas:Mina tunnen ka pidevalt väsimust. Nüüd, kui teist last ootan, on väsimus eriti aktuaalne teema, aga loodan, et teise trimestri edenemisega jõuab energia vahepeal taastuda ka.
Vahel tunnen frustratsiooni. Et päev läbi teed samu asju, aga õhtul magamaminnes pole tavaliselt ikkagi midagi teistmoodi kui hommikul ärgates - ikka samad toimetused-tegemised. Sealjuures kipuvad teinekord pisiasjad endast välja ajama, kui nt laps hakkab toiduga mängima ja sellest keelduma, pärast seda kui olen mitu tundi oma aega koristamise, pliidi ja jorisemise vahel jaganud. Lapse peale välja end elada ei taha, aga omaette torisen ikka päris tihti ja vahel tuleb pisar ka silmanurka ning mõnikord saab ka issi asjatult võtta.
Igavust tunnen sageli. Mul on küll palju teha, aga need on kohustused - midagi, mis enda meele lõbusaks teeks, jääb tihti väheks. Eks foorumis lugemas käimine on pealmine lõbu, sest siin loed, kirjutad ära ning mõne aja pärast tuled tagasi ja refreshid ning jätkad sealt, kus pooleli jäi. Raamatut loen ainult õhtuti, kui laps magab ning ajakirjade läbi saamiselegi läheb mitu päeva seega raamatud praegu popid pole. Õhtuti võtan tihti ka rahustava vahuvanni. Vahel tahaks nagu ellu rohkem midagi lõbusat ja spontaalselt, mingeid seiku ja sotsiaalseid tegevusi.
Ja muidugi tunnen pidevat muret lapse ja pere ja enda heaolu pärast. Kõige raskemad on need ajad, kui laps on haige. lmselt iga emasüdame jaoks on see midagi, mis maha murrab ja õnnetuks teeb.

Kõige enam aga tunnen rõõmu, et mul on üks vahva tüdruk ja et aastate möödudes saame aina rohkem koos teha ja kommunikeeruda. Ilmselt mulle ongi see päris pisikeste iga kõige vastuvõetamatum - ma pole beebidest kunagi eriti vaimustuses olnud. Aga naudin väga seda, et mulle on antud võimalus iga päeva ja tunniga näha kedagi enda kõrval arenemas. See on nii tohutu rõõm, kui ta õpib uue tegevuse selgeks või ütleb uue sõna. Rõõmuhetke kaaluvad raskused igatahes üle, vahel on vaja lihtsalt ennast sundida sellele lainele, et märkaks neid väikeseid toredaid hetki, mis igas päevas on.

Hästi ilusti öeldud...Peaaegu minu mõtted...aga ma ei saa aru, mis mul nende beebidega küll on...olen neist hullult vaimustuses. Ka suuremad lapsed on vahvad ja igas vanuses on nad omamoodi lahedad, aga see beebiiga on niiiiiiiiiiiiiii mõnus lihtsalt.