Kas 3-5 aastast peaks sundima kodutöid tegema?

Tuttavate seltsis tekkis aktiivne arutelu teemal: kas väikelaps (3-5a.) peaks tegema mingeid kodutöid (kui ta ei taha)? Toon arutelu siia üle.

Endal kodus teadupärast nüüd viiene plika- teeb hirmus heameelega oma tuba korda, aitab riideid kuivama panna, nõusid masinast välja laduda, põrandaid tõmmata, riideid sorteerida ja puule panna (tal madal riidepuu endal ja lastenagid).... Ühesõnaga pole kunagi probleemi, et peaks sundima.
Aga kui ei taha ise teha? Kas distsipliini mõttes on vara alustada nii väikeselt? Ei? Mida sunniksid last tegema?

Ma arvan, et lapsel võiks olla kodus oma tööd või ülesanded. Vastavalt vanusele muidugi. Oma asjade koristamist saab õpetada juba päris pisikesele. 3-5 aastane oskab ja suudab juba nii mõndagi teha. Laps teeb asju hea meelega, kui seda on õpetatud läbi mängu ja juba pisikesest peale. Lapse kodutöödest eemale hoidmine ja kõige ette-taha ära tegemine tekitabki pärast seda mitte tahtmist. Hiljem kõike nõudma hakata on minu arust juba lootusetu.

Ma arvan samuti, et mingeid kodutöid peaks selles vanuses laps juba tegema. Kui laps vanem juba on, siis võib tekkida probleem, et ta ei tahagi midagi teha kuna koguaeg on kõik ette taha ära tehtud.
Minu peaaegu kolme poiss koristab enda järelt ära mänguasjad, viib prahi prügikasti, vahest tahab kohe aidata nõusid pesta.

Oma mänguasjade koristamise sai Sander varakult selgeks. Siis avaldas ta ise soovi lilli kasta (ta oli siis 3,5), tema kastis põrandal olevaid suuri lilli ja emme siis pisemaid lilli, mis asusid kõrgemal. Ka meeldib talle tihti emmet koristamisel aidata st. tolmuimejaga imeda, tolmu pühkida, nõusid pesta. Ning süüa teeme ka päris tihti koos
Asi tuleb lapsele huvitavaks teha, muidu hiljem ei huvita teda sellised asjad enam üldse.

Olen Teiega t2itsa n8us :yes2: Lapsele tuleb juba maast-madalast vastutust 8petada ja samuti peab laps tedma, et niisama istumisega ei j8ua kuhugi ja ei saa midagi. Loomulikult ei hakka ma 3 aastasega raha asju arutama ja moraali lugema, k8ik ikka vastavalt eale. :01: Samuti arvan, et hilisemas eas ei tee paha ka n2iteks suvel natuke tool k2ia, lihtsalt et laps teaks, et raha ei kasva puu otsas.

Ma ka täiesti nõus, et laps peaks mingites asjades aitama. Minu tibinaator aitab nii hoolega, et mul on pool aega tahtmine karjuda, sest ise tahajks asjaga ruttu hakkama saada, aga kahekesi võtab see ju kordades kauem aega... Aga samas, ega keelata ka ei tohi, sest mine tea, teinekord äkki ei tahagi aidata Ma ei tea, kuidas sundida last, kes aidata ei taha, aga äkki aitab alguses meelitamine. Me saime meelitamisega isegi silmatilgad pandud :chees:

Lapsel peavad olema eakohased kohustused. Kindlasti ei tohi last sundida! Kavaluse ja mänguga võib panna ka kõige trotslikuma lapse tegutsema! :smaili:

Minu neljaastane võtab kodutöödest osa. Iseasi, kui hästi tal see välja tuleb, aga ma lasen tal alati kõike teha, kui ta huvi üles näitab (reeglina on vaja pärast muidugi ise kõik üle teha, aga las laps õpib). Otseloomulikult on tema kohus oma asju korras hoida.

Minu poiss aitab ka ise meelsasti. On isegi vahest ùliaktiivne - pani nàiteks viimati pesumasina ise omal algatusel kàima, mis just oli programmi lôpetanud. Aga selles môttes on hea, et ôpetab iseseisvust, neil endil ju nii hea meel! Poes aitab alati asjad lindile tôsta, saiapoes kùsib ise saia. Oma toa koristamisega on nii, et koristab ka kui vaja.

Liis kirjutas:Minu poiss aitab ka ise meelsasti. On isegi vahest ùliaktiivne - pani nàiteks viimati pesumasina ise omal algatusel kàima, mis just oli programmi lôpetanud.

Meil ka paar korda sedasi juhtunud. Ütleb mulle, et emme sa unustasid ju käivitusnupu vajutada.

Meil ka koristamise teema hetkel aktuaalne. Vanem tüdruk juba 3 aastat ja 3 kuud vana ja üsnagi mõistlik. Ma arvan, et ta võiks juba aidata küll. Kusjuures, söögitegemisel on ta jõudumööda juba kahesest saati aidanud ning tolmuimejaga koristada tahab jms, aga oma mänguasjade korjamisega on ikka probleeme. Kui ma nt puid tooma lähen vms, suudavad nad pisema tüdrukuga kõik mänguasjakastid pahupidi kallata ja sahtlist asjad välja tõmmata (viimane on pisema töö). Aga tagasi suurem panna ei taha. Väiksem võtab seda veel mänguna ja paneb minu eeskujul tagasi, Laine-Liise ka nooremana tegi nii.
Olen nüüd eri nippe proovima hakanud, et laps koristama saada. Ühe asjana olen rohkem üritanud ennast jälgida, et ma asjade koristamist negatiivse emotsiooniga ei teeks ja lapsed ära ei tajuks, et see on ka mulle ebameeldiv töö.

Mõned nipid ka:
*tuleb olla konkreetne ja öelda täpselt, mida talt ootate: lapsele tuleb öelda nt, et pane pesulõksud ämbrisse ja klotsid kasti;
*ennetage õnnetusi ja ärge laske lapsel värvida vesivärvidega nt kallihinnalise vaiba kohal
*vanaemade meetod: "Kui laps keeldub segadust koristamast, tehke tema meelelahutus sõltuvaks teie nõutud ülesande täitmisest." Nt: "Jah, ma tean, et sa ei taha klotse üles korjata. Aga kui sa oled need üles korjanud, võid minna välja mängima."
*töötage lapsega koos
*mängige nt ajaga võidu, kus laps peab enne kellahelinat võimalikult palju koristama või tehke võidu, kes suudab kiiremini asjad ära koristada
*kiitke last!
*ärge oodake lapselt suurepärast sooritust. "Asjaolu, et ta püüab, tähendab, et ta alles õpib, kuidas seda teha. Aja jooksul tema tulemused paranevad."
*ärge karistage last lohakuse eest, kuna ta ei suuda mõista veel korralikkuse väärtust ning tal pole kehalist küpsust puhtaks jääda.
*korista võimalusel pidevalt suurem segadus ära. Võib tunduda, et korratus lapse toas on normaalne ja paratamatu, kuid pideva suurema segaduse likvideerimine näitab ka lastele eeskuju. See ei tähenda, et väikeste laste toas peaks kogu aeg ideaalne kord valitsema.
*lastele saab koristamise mängulisemaks muuta ka näiteks eri värvi kastidesse eri asjade kogumisega jms. Oluline pole siiski, et kõik mänguasjad oleksid rangelt õiges kastis ning mõnda mänguasja ei peagi alati kokku korjama.
*võimalusel ärge hoidke laste käeulatuses hunnikute viisi mänguasju, vaid pange osa asju vahepeal peitu ja aeg-ajalt vahetage neid lelusid, siis on koristamist vähem ja lastelgi rõõmsad hetked vana lelu uuestiavastamisest
*"Vanemad lapsed peavad teadma, et majas kehtivad segaduse suhtes kindlad reeglid ja elamises on kohad, kus mänguasjad ei tohi põrandal vedeleda."


Allikad: "Koolieeliku kasvatamine häält ja kätt tõstmata" (kirjastus ERSEN, 2008); "Superlapsehoidja" (kirjastus Tänapäev, 2008)

Meie varsti 4 aastane osaleb koristamises vahelduva eduga. Vahest vägagi reipalt, teinekord jälle väga passiivselt. Passiivsetel kordadel üritame läheneda koristamisele mänguliselt: koritame võidu, jagame asju kastidesse kas värvi või suuruse või muu omaduse järgi (autod, klotsid, pildid, muu). Lemmik tegevused on vannis suurte mänguasjade pesemine, tolmuluuaga tolmutamine ja nõudepesu masina tühjendamine. Samas ka pesu riputamine ja harjaga kapialuste puhastamine. Kui ta ise on tekitanud plekke vm kaost (ükspäev pesi jäätisega mänguautode aknaid ja seda minu voodi peal), siis saab ta ka kõik ise ära koristada.

Samas lugesin Pärlikese postitusi ja märkasin, et olen kohati teinud ka vigu. Vahest tuleb endale meele tuletada, et ta on ju alles laps tegelikult

Minu tips ei taha eriti enda järelt koristada, aga ma ikka järjelkindlalt palun tal enda järelt kõik korda panna. Kui ta mind appi palub, siis aitan heameelega.

Muidu tahab mind aidata küll igasugustes kodutöödes. Eriti meeldib paberi ja klaasipesuvedelikuga pindade puhastamine. Palumise peale viib oma mustad riided ka vannituppa mustapesukorvi.