Esimene laps kooli!

Mis emotsioonid teid valdavad? Hirmud? Koolitarbed?



Minul läheb tütar kooli ja olen suht mures.Kunas on keevalise loomuga laps siis kodune õppimine saab meil keeruline olema.Kui temale ei meeldi ei tee ta miskit.Räägi sa hea või kurjaga. Ja hirmutab see,et ikkagi nii väike laps peab hakkama saama edaspidi iseseisvalt bussi liiklusega.Kindlasti esimene kuu sõidame koos aga edaspidi.... Kuidas saate ta hetkel kodus suvisel ajal õppima ja keskenduma mingile konkreetsele asjale? Kunas kodus veel teine laps(4a) siis kujutan ette kuidas meil see õppimine sujuma hakkab.Kunas pisem ei mõista parima seletuse peale,et vihikud ja pliiatsid ...jne on Helena koolitarbed.Topelt osta kõike ka nagu ei jaksa ja ei näe vajadust. Siit ka küsimus,et kuidas lahendate selliseid probleeme nagu väiksema lapse kadedus ja kius suurema asjade suhtes?

Meil sama tee ees, ka preili vaja kooli anda. (vahva on see, et saan ka ise esimese klassi endale õpetada- läheme mõlemad esimesse klassi. Tõsi, eri koolidesse).
Mina kardan just seda, et tütar on väga vaikne ja sissepoole laps. Teeb kõik mis kästakse ja laseb endale julmalt liiga teha. Võtab väga hinge ka neid pisimärkusi, mida paljud lapsed ei märkagi....

Logistiliselt on meil veidi kergem. Kool on kodule väga lähedal. Kooli hakkab last viima isa (vaene tema- poja aeda, türduk kooli ja ise tööle....) Ja järgi käima hakkame üksteise alla (olenevalt minu tunniplaanist).

Asjadega- meil sama häda, praegu vanas kodus on kahe peale üks tuba. Teadagi. Eks siis teeme suuremale kusagile kõrgele kooliasjade riiuli ja võtab asjad alla ainult õppimise ajal. Näis näis.

Kuidas kodus last õpetan- ei õpetagi. Esiteks siis on tal tunnis igav ja võib leida ise endale tegevust, teiseks kui ta ei pea terve esimene klass kaasa õppima/kodus õppima siis tal ei tekigi õpiharjumust, käib neljanda-viienda klassini "oma tarkuse" peal koolis ja siis tuleb krahh- õpiharjumust pole aga käsitletav materjal loomulikust tagavarast ka enam välja ei tule. Kolmandaks ei ole tal nagunii mingeid suuri õpiraskusi, nii, et õpib koolis mis vaja.

Koolitarbeid on midagi ostetud (seljakott, pinal, mõned pliiatsid) aga osa ostame kohe kohe veel. Riided on peamiselt puudu.

Aga kokkuvõttes- poja esimene aia-aasta, tüdruku esimene kooliaasta....kergelt öeldes olen paanikas jah. Tegelikult unehäirete ja paanikahoogudeni endast väljas :P

Mul läheb ka poiss esimesse klassi ja arvan et muret saab olema nii ja naa. Poiss mul selline kinnine laps, palju ei räägi, suurem inimene temalt midagi küsib ja tema vastata ei julge. Poisil juba olemas enda kirjutuslaud ja suuremosa asju ka ostetud, no riideid veel puudu aga natuke on veel aega. Kool asub meil suhteliselt lähedal, bussiga ta sõitma ei pea et sinna saada.
Õppimisega loodan et probleeme ei tule, juba praegu on lugemine ja arvutamine suht sorav, arvutab ilma näppudeta peast ja loeb kirjatähti ilma veerimatta.

Kuidas tegelete promleemiga"ma ei viitsi teha koduseid ülesandeid"? Meil plika ei saa kuidagi kooli lainele.Panin pikapäevarühma selle eesmärgiga,et seal õpitakse aga tuhkagi.Ja kodus ei taheta kohe kuidagi miskit teha.

muffyns28 kirjutas:Kuidas tegelete promleemiga"ma ei viitsi teha koduseid ülesandeid"? Meil plika ei saa kuidagi kooli lainele.Panin pikapäevarühma selle eesmärgiga,et seal õpitakse aga tuhkagi.Ja kodus ei taheta kohe kuidagi miskit teha.

Sa õpetajale oled selgitanud enda ootusi pikapäeva suhtes? Et sul laps ei huvitu kodus õppimisest, ehk saavad seal tehud asjad?

Meil on kooliellu sisseelamine sujunud päris hästi, suhtleb nii õpetaja kui ka klassikaaslastega, kartsin seda kõige rohkem et ta jääb kuskile nurka üksi istuma ega julge kellegiga rääkida, ta mul väga kinnine poiss. Õppimisega raskusi ei ole, kodused tööd teeb lennult ära, pikapäeva rühmas ei käi.

Meil see pikapäevarühm jah ikka range valve all,et õpivad.Kohe suur ajakava on ,mida millal teevad.Aga tundub,et ainuisikuliselt ei kontrollita.Peab vist õpetajale mainima,et lapsele rohkem ses osas tähelepanu pöörataks.Muidu on meil ka kooliga kõik ok.Hommikused ärkamised veel rasked aga see harjumise asi...

Kuidas teistel koolilastel läheb kui juba pool kooliajast seljataga on?

Andersil läheb väga hästi, veerandi lõpus lugesin viisi kokku 17 ja ei uhtegi nelja ega ka muud hinnet. Õpetaja saab Andersist rääkida ainult kiitvaid sõnu, saab kõigega ideaalselt hakkama. Poiss on ka avastanud enda jaoks midagi mis talle väga meeldib, nimelt laulmine mille peale ennem kirtsutati nina ja küsiti et kas ma pean muusika tunnis ka käima hakkama, nüüd laulab mudilaskooris ja proovin kas ta ka ansamblis tahab kaasa lüüa.

Minu esimene (ja ainus) laps läheb ka nüüd sügisest kooli. Pika kaalumise järel läheb kohalikku vallakooli (3-4 km kodust), sest linna vedama hakata pole lihtsalt ajaliselt kogu aeg võimalik ning koju ei saaks laps ka mitte ühe bussiga, vaid peaks 2 korda ümber istuma.. Väiksele lapsele see ikka väga raske.
Endal on väikesed hirmud, sest ta on selline rahutu tüüp ja pikalt laua taga istuda ning tähti maalida talle ikka üldse ei istu. Matemaatika meeldib iseenesest ja kirjatähti loeb ka juba kokku. Aga see rahutus on see kõige suurem hirm mul. Vast läheb kõik siiski hästi, sest väike kool, klassis 15-16 õpilast