Kui laps ei söö teie valmistatud toitu, mida teete?

Mida teete kui laps ei söö toitu mida perele valmistasite? Kas meelitate teda toitu mingil viisil sööma või valmistate talle midagi uut?

Ei meelita kuidagi, toiduga ei mängita.

Nõus, et toiduga ei mängita.

Mia ka vahepeal ei söö.Kui ei söö siis ei söö.Pakun talle hiljem uuesti kui tal kõht tühjaks läheb.

jama lugu, aga ma arvan, et lapsele uut sööki küll tegema ei hakkaks. on toiduaineid, mis kõigile ei sobi (nt mina hakkasin väiksena tatra peale oksele), aga kui tegemist on süstemaatilise naljatamisega, a'la mina ei taha pastat, tahan hoopis kartulit ja põhjust sellel pole (sööb muidu pastat küll), siis ei reageeri sellele. ilmselt
(kuna lugu veel sealmaal pole, siis saan teoretiseerida)

Minul vanem tütar oli toiduga suht pirts varem. Ei maitsenud talle seened, ei maks, ei riis, ei tatar. Aga mul on algusest peale selline suhtumine, et mina kellelegi eraldi toitu ei tee. Kui pirtsutatakse, siis ollakse nälgas. Ja sellepärast, et üks laps tatart ei söö, mina tatart menüüst välja ei jäta. Pole ma ise ka suur tatrafänn, aga vahel on päris hea seda süüa. Nälg on kõige parem kokk ja aastatega on tütar järjest vähem toiduga pirtsutanud. Laps teab, et eraldi toitu ei tehta ja kui ikka kõht on tühi, siis sööb kah.

Natuke kirjas ka SIIN. Mina olen mänginud, kuna laps ei söönud kohe isegi mitte "hiljem, kui tal kõht tühi on" kuni sinnamaani, et olime kaaluga jälgimisel. Kuigi laps ei ole rumal ja enamasti ennast nälga ei jäta, tuleb siiski vanemana hinnata olukorda ja jälgida, et laps piisavalt toitaineid kätte saaks- uskuda, et tal on alles see "ürginstinkt", et ta ennast nälga ei jäta, alati ei saa.

HoneyMoon kirjutas:Natuke kirjas ka SIIN. Mina olen mänginud, kuna laps ei söönud kohe isegi mitte "hiljem, kui tal kõht tühi on" kuni sinnamaani, et olime kaaluga jälgimisel. Kuigi laps ei ole rumal ja enamasti ennast nälga ei jäta, tuleb siiski vanemana hinnata olukorda ja jälgida, et laps piisavalt toitaineid kätte saaks- uskuda, et tal on alles see "ürginstinkt", et ta ennast nälga ei jäta, alati ei saa.

Loomulikult ei pane nälg alati sööma. Oleneb täiesti toidust. Oma tüdruku puhul teadsin, et ta niisama pirtsutab, et noh, emme võib ju paremat ka teha kui see tobe riis. Mina ise olen suhteliselt kõigesööja. Ainult kolm asja on, mida ma ei suuda süüa. Need on pekk, mannatoidud ja piimasupid. Ning probleem polegi maitses. Probleem on peki ja manna puhul see, millisena ta mul suus on. No ma ei suuda pekki alla neelata, olgu maitse kui tahes hea. Okserefleks tuleb peale, just peki sültja oleku peale. Manna puhul on see teralisus. Ja piimasuppdele tekib see jõle kile... Uhh! Kananahk tuleb ihule!

Üld juhul lapsevanemana tunnen omi lapsi nii palju küll,et tean ,mida nad söövad ja mida mitte.Konsuldeerin samuti lastega,et mida teeme ja kas meeldib.ühiselt otsustame,nemad ju ka väikesed inimesed ,kellega tuleb arvestada. Kindlasti on olukordi,kus tegemist lihtsalt pirtsutamisega või kõht magusat täis siis on asi lihtne.Söök on siin ,kui ei soovi siis ise teavad.Algul teevad küll nägusid aga kui kõht tühi on toit väga maitsev,mille peale algul nägusid tehti!

muffyns28 kirjutas:Üld juhul lapsevanemana tunnen omi lapsi nii palju küll,et tean ,mida nad söövad ja mida mitte.Konsuldeerin samuti lastega,et mida teeme ja kas meeldib.ühiselt otsustame,nemad ju ka väikesed inimesed ,kellega tuleb arvestada. Kindlasti on olukordi,kus tegemist lihtsalt pirtsutamisega või kõht magusat täis siis on asi lihtne.Söök on siin ,kui ei soovi siis ise teavad.Algul teevad küll nägusid aga kui kõht tühi on toit väga maitsev,mille peale algul nägusid tehti!

Meil ka nädala menüü läbi räägitud mehega (lapsega veel ei saa) aga kui laps käib ja nuiab näkse, selle asemel, et korralikult söögi ajal süüa juurikaid ja kana või kartulit kastmega jne siis tõstan toolist välja ja mängima temaga ei hakka.