Katkenud rasedus

sussidegahobune kirjutas:oeh..sain ka nüüd siis tunda mis asi see on....eile hommikul ärkasin suure verejooksuga alla jõudes lahmas jubedates kogustes ollust välja terve trepi alla välja ujutasin yle(kahjuks mu poja nägi seda kõike ja võite arvata milline shokk see talle oli) sain koik koristatud mees ärkas ka ja kohe linna erakorralisse.pani haiglasse .saadi kontrolli alla kuid ma olen nii psüühiliselt kui füüsiliselt läbi nigu eesti kroon ja jube depressioon on peal....rasedust oli 10n ja miskit nagu ei tundnudki et valesti oleks olnud.gaasivalude sarnane valu oli alakõhus ja sellele ei pööranud tähelepanu.kurb on see, et meil oli juba kõik ära planeeritud selle lapsega seoses ja nyyd varises kõik kokku....sellist asja läbielada ei sooviks ka suurimale vaenlasele sest see on kohutav.
tunnen kõigile kaasa kes selle läbi teinud ja imetlen teid et te olete julgenud veel rasestuda mina hetkel olen arvamusel et ma ei julge enam kunagi rasestuda...

Ole tugev!

Pole lihtsalt sõnu...

Kurb....väga kurb

Mina kuulun ka kahjuks teiega samasse gruppi...
Lugu siis selline: Olen oma mehega koos juba 3 aastat, eelmine aasta augustis otsustas mees, et nüüd proovime last saada, seega ma jätsin pillid ära ja juba esimese ovulatsiooniga jäin rasedaks. Ei suutnud oma õnne uskuda, olin pilvedes. Kahjuks esimene halb uudis tuli juba nädal hiljem UH-s käies...diagnoos: emakaväline. Kujutate ette mu shokki, ma olin nagu puuga pähe saanud, mõtlesin aina, et kuidas see võimalik on, mul pole olnud IIAL munasarjapõletikku ega põiepõletikku...midagi, mis sellist asja põhjustaks... Pidin siis 2 nädalat veel ootama uut UH, et kindlaks teha, kas ikka on emakaväline, aga kahjuks nii kaugele ei jõudnudki..
1,5 nädalat hiljem hakkas mul verejooks, läksin traumapunkti, kus tuli välja, et mul küll polnud emakaväline, aga mu kõhubeebi ei arenenud...keegi ei teadnud miks, ajaliselt oli mul 8 nädalat, lootemuna suuruse järgi 4 nädalat, tehti tablettidega puhastus, mis õnnestus(jumal tänatud)
Teist korda rasestusin selle aasta mai lõpus... arsti juurde ei jõudnudki, jaanipäval katkes jälle ära...
Juulis läksin arsti juurde ja lasin teha kõik testid: PAP-testid, UH, vereproovid, kromosoomitestid...ja tuli välja, et mul on trombofiilia...ühesõnaga mul on nii paks veri, et lootemunasse see ei jõuagi, sest sellel on nii väikesed kapillaarid ja ta kuivab lihtsalt ära...
Aga nüüd olen ma taaskord rase, 4 nädalat. Läksin nädal peale ovulatsiooni kohe arstile, sest sain testile imeõrna triibu...arst kinnitas rasedust ja määras mulle Hjertemagnyli verevedeldajana ja Duphastoni toetuseks...
Mõlemad mehega loodame, et seekord õnnestub...ei usu, et mõistus selgeks jääks, kui midagi juhtuks..
Mul on täielik WC foobia...igakord lähen hirmuga sinna....kardan leida ebameeldiva üllatuse...

Kui nüüd arstid ravimitega toeks on siis on lootust, et seekord läheb kõik ikka hästi!!