Katkenud rasedus

Kas teil on kunagi rasedus katkenud? Kuidas olete sellega hakkama saanud / kas mõtlete sellele?


Minul on! See oli muidugi päris palju aastaid tagasi aga mitte nii palju, et oleksin suutnud selle unustada.

Lugu järgmine: Rasedus oli suhteliselt alguses kui läksin arsti juurde ja tekkis meeletu verejooks. Kohe naistearsti juurest saadeti mind haiglasse ja seal ei suudetud enam midagi päästa. Kuigi küsiti kas tahan siiski säilitada ... mingi väike tõenäosus oleks ehk olnud natuke aega edasi kanda aga lõpuks oleks ikkagi kõik "kadunud". Olin siis noor ja sokis. Aga ma ei saanud ise midagi pisikese päästmiseks teha. Sellele mõtlemine teeb veel praegugi haiget kuigi möödas on juba 7 aastat.

Ivika25 kirjutas:Oi Naxy
Ma ise ei ole pidanud seda õnneks läbi elama
Kusjuures väga palju rasedusi pidi katkema nii algusjärgus, et naine ei teagi, et ta rase on/oli

Noh mina teadsin ... aga rohkem seda läbi elada ei tahaks.

Minul esimene rasedus peetus - ei katkenud. Oli plaanitud ja väga oodatud - vanust ka juba piisavalt see nüüd siis pea kolm aastat tagasi juba. Kõik oli korras, kui iiveldus välja arvata. Esimene ultraheli näitas ka pisikese südametööd, mis oli kena ja ilus. Siis saabus kv aeg ja see ultraheli oli mulle šokk. Enam ei olnud mingit südametööd - arsti arvates juba paar nädalat - arusaamatu. Mul ei olnud mingeid valusid ega verejooksu ainuke asi mis oli teisiti oli see, et enam ei iiveldanud. See mis sellele järgens oli väga kole aeg.
Minu organismi eripäradest tingituna tehti puhastust 2 korda - tabletid ei mõjunud üldse. Seejärel ei saanud organism aasta aega midagi aru mis toimub - niimoodi oli stressis ja minu mõistus loomulikult ka.
Pooleteise aasta pärast siis rasestusin taas - rõõmuga/hirmuga. Aga see polnud nii mõeldud - valud meeletud ja valvearst ütles, et pisike vales kohas - nagu oleks tahtnud katkema hakata ja siis mõtles ringi. Ei jäänud midagi muud üle kui uus puhastus. Selle teate võtsin vastu nagu transis. Aga õnneks jäin siis suvel uuesti ootama ja nüüd vaid natukene jäänud, et oma pisikest saaks süles hoida.
MIs puutub hakkama saamisesse, siis aitas ainult aeg ja see ei lõpeta valu ära vaid teeb selle talutavamaks. Tagajärg on see, et praeguse raseduse ajal olen pidevalt paanikas, kas kõik korras. Ja alles nüüd poodides käies tuleb tuhin titeasju osta - enne vaatasin neid täiesti ilma emotsioonideta - hirm oli nii suur ja ei tahtnud lootusi jälle üles kruvida.

Minu kõige esimene rasedus peetus- emakapuhastus tehti kolmanda kuu lõpus, kui tuvastati loote surm.

Siis sündis vanem tütar.

Teist last soovides katkes üks rasedus ise väga varakult, peale 5-ndat nädalat, arst luges selle ametlikult menstruatsiooniks.

Sündis poeg.

8-ndal nädalal tuvastati loote surm, väike süda oli seiskunud. Tabletiabort.

Taas katkes rasedus ise väga varakult, ka umbes peale 5-ndat nädalat. Loeti taaskord ametlikult menstruatsiooniks.

Sündis noorem tütar. Hetkel rohkem rasestuda ei taha.

Ma ei unusta oma nelja väikest Inglikest mitte kunagi!
Ka mitte aeg pole mu kaotusvalu vähendanud.
Ükski sündinud laps ei ole asendanud mulle mu Inglikesi.
Nad olid samuti mu lapsed, mis sest, et sündimata.

Siq29

Mul ei olnud katkemine, vaid peetunud rasedus. 20-ndal rasedusnädalal tekkis verejooks, ja haiglas selgus et pisikese süda ei löö enam, UH andis siis loote vanuseks 18 nädalat. Hommikul pidi olema puhastus, kuid öösel sündis ise Ja sain puhastuse ka veel takka otsa. Teine rasedus oli küll ilusti lõpuni kantud, aga lapsel kaasasündinud südamerike ja teda ei saadud aidata kuidagi. 3 kuuselt sai temast pisike Inglike. Rohkem ei ole mulle õnn naeratanud ja rasestunud. Varsti 9 aastat ootan ma suurt imet, et ometi nüüd.....oehhh.. Millal ükskord tuleb minu õnnepäev?? Miks peab elu nii raske olema?

Krissu

Oi Krissu Loodame ikka, et imesid veel juhtuks .

Krissu

Krissu

Krissu

Krissu, imesid juhtub ja nendesse tuleb uskuda!!!
N2iteks yks lugu, mille yks tuttav psyhholoog r22kis. Paar yritas 12 aastat last saada ja arusaamatutel p8hjustel ei 8nnestunud. L8puks nad loobusid ning adopteerisid endale v2ikese tytrekese. 6 kuud hiljem j2i naine rasedaks

Krissu, kindlasti juhtub 1 päev ka Sinu Suur Ime! Nagu Pariisitar ütles, et tuleb vaid uskuda! Pai sulle, kohe hästi pikk pai.

Olen isegi tundnud seda valu. See kestab tegelikult ma usun igavesti meie sees aga kui sünnib lõpuks esimene laps, siis ta leevendab seda ning siis pole see enam nii valus.

Mul on olnud kaks katkemist järjest. Esimene katkemine toimus kuskil 11-12 nädala paiku. Tekkis suur verejooks. Jooksin kohe haiglasse kontrolli ning kahjuks oli juba tibu mõned nädalad mul sees surnud..nimelt südametöö puudulik. Sain puhastuse kohe. Šokk oli muidugi suur. Mäletan et öö oli väga pikk ning täis nuttu. Taganjärgi mõtlesin, et kadus samamoodi iiveldus ära ning polnud sellist tunnet, et keegi oleks kõhus. Oleks siis puhastusega asi lõppenud...ei...hiljem tekkis mul 2 või 3 astme verejooks, millega ma maadlesin oma 2 kuud...sõin tablette ja üritasin kõike unustada.

Kuskil pool aastat hiljem kui võis uuesti rasestuda...saingi sellega hakkama . Kahjuks tekkisid selle rasedusega veel imelikumad lood. UH tuvastas loote vanuseks 7-8nädalat aga mensese järgi oleks pidanud olema 12 või rohkem. Samamoodi oli süda seiskunud. Taaskord elasin ma läbi suure šoki ning kartus oli suur uuesti rasestuda.

Seega mehega otsustasime vahetada arsti ning lasta kõik võimalikud uuringud läbi. Mees lasi ennast üle kontrollida ja mina samamoodi...lisaks lasime teha ka geeni uuringud. Õnneks kõik oli ideaalses korras. Meie suureks üllatuseks..enne kui jõudsime geeniuurigu jaoks verd andma minna....uuesti triibu..seekord oli see üllatus ning pisike tegi mulle suure sünnipäeva kingituse. Arst määras mulle kohe tablettid ning rahuliku oleku. Käisin tööl edasi. Selle rasedusega oli samamoodi kaks korda verejooks aga õnneks suutsin ennast nii rahulikuna hoida ning tänu tablettidele mida võtma pidin ning olin ka kahel korral kodus voodis kuu aega...hirm oli suur tibu jälle kaotada....aga nüüd mul kodus imearmas 4 kuune poja, kes on kõik eelnevad kannatused leevendanud ning enam ei mõtle sellele niipalju kui vanasti.

Hetkel mõtlen et kui ma peaksin uuesti rasestuma millalgi hiljem, siis olen samamoodi hirmul. Hirm paraku jääb meiega. Ema on mind lohtuanud, et ju pisikesed on olnud liiga agarad et tahavad kiiresti meie juurde aga hetk pole õige. Olen veendunud, et teil kõigil kel veel pisikest pesamuna kodus pole...on see rõõmus aeg varsti ning ainult positiivselt tuleb mõelda ning unustada suur kihk ruttu rasestuda (mida vähem mõtled, seda suurem ja kiirem on tulema see üllatus - enda kogemusest räägin)

Edu teile kõigile!

Minu esimene rasedus katkes ka varakult. Tegelikult poleks ma vist teadnudki, et last ootan, kui ise poleks testidega surkima hakanud. No ootasin nii väga oma esimest last. Hakkas veritsema ja noore ja rumalana ei teadnud ma midagi. Tormasin erakorralisse ja seal ei leitud ka midagi. lasin veretesti teha, mis näitas, et rasedus on. Kuid õhtul algasid meeletud valud ja ka verejooks. See tunne ei kao kuhugi, mis tollal oli- kohutav. Õnneks valu kadus ja kuu aja pärast kui oleks pidanud olema uued päevad, tulid uued triibud ja nüüd mul kahene pliks kodus sirgumas

oehh. kirjutan ka mina oma kurva saatuse siia siis...
Nimelt oli detsember 2009.. kui olin olnud rase juba ca 8/9 nädalat.. 24 dets. hakkas verejooks, mispeale ma läksin haiglasse(sõbrannad ytlesid et see on normaalne kui vahel verd tuleb...)... kontrolli, et annaks Jumal et tibuga oleks kõik korras...
Kuid nii ei olnud.. 24 dets öeldi mulle et tibu syda on juba seisnud 1 nädal ja 2 päeva... mul see siiamaani kõik nii hästi meeles...
siis arst ytles et läheks koju.. ja tuleka tagasi alles siis kui hakkab suurem verejooks... (???) no ja 2 päeva hiljem siis hakkaski. ei saanud enam potipealt äragi.. abikaasa kutsus kohe kiirabi, aga kuna ta on välismaalane palus ta mul seda teha.. kuna temast ei saadud aru..
Vahepeal ma kukkusin kokku kodus 2 korda.. nii nõrk olin..
no kiirabi tuli ja läksin kiirabiautosse, kus tundsin et tuleb ikka neid klompe ja verd
no ja haiglas siis tuli välja, et tibu oli ilusti emakas ja oleks nagu korras.. kuid surnult...
sis anti mulle tabletid, mis panin teadagi kuhu, oodati 1 öö, kuni järgmise päevani, siis isegi tabletid ei aidanud.. vahepeal kukkusin wc-s ka kokku korraga yks arsti õdedest oli mu juures ja aitas mind voodisse.. mida ise ma nii häguselt mäletan... ja siis samal päeva hommikul kell 11.25 tehti puhastus... ma veel vaatasin ja nutsin lakkamatult..
siis mul mees ei saanud minujuures olla. pidi koju minema.. nii raske oli yksi seda läbi teha.. kui koju sain, tuli ta oma sõbraga mulle autoga järele... lohutas ja nutsime koos kodus... oehh.. siiamaani mõtlen et kui suur punnu oleks mul juba olnud siis..
arst ytles et pärast puhastust ei tohi ma vahekorras olla 2 kuud ja kuuma vanni ega ujuma ega midagi ei tohi teha... see pidi olema ka sellest, et mul reesus neg. veregrupp... kusjuures ma sain 24 detsil pildi ka oma surnud lapsest.. seda vaatan ma peaaegu igapäev...

Nyyd olen ma rase 12 nädalat ja 5 päeva.. ja loodame sydamest et uue beebiga läheks kõik korda ja synnitan lõpuks tubli ja terve lapse..
arst ytles et mul beebi pidi isegi 5 päeva arengust ees olema me mehege naerame et eriline rutt on nyyd välja tulla...
aga siiamaani mõtlen oma Inglibeebile, kes nyyd minu yle vaatab ja kaitseb meid issiga...

snyggast nii kurb,et pidite sellise asja läbi elama. Ma kujutan ette kui jube see aeg võis teie jaoks olla. Vaene pisike Loodan südamest, et seekord läheb kõik hästi ja kohtute varsti oma pisikesega. Ilusat ootusaega

Minul peetus rasedus u 6k tagasi,l2ksin UH ja seal öeldi et südamelööke pole enam.Mul olid kõik sümptomid olemas.Iiveldus,isud,valulikud rinnad.Ainus mis oli,oli see ,et tööl olles tundsin sellist tugevat valu alakõhus.Arvasin,et ei ole muretsemiseks põhjust..Aga eks oli töö ka selline vastutusrikas ja raske..Uh ukse taga kukkusin ma lihtsalt kokku,saadeti kohe arstile ja seal leppisin uue puhastuse aja kinni..Töölt kirjutati mind puhkusele,niisiis sain seedida asja..Praegu uuesti ootel,aga hirm kummitab ju ikkagi..




Lootus on vajalik igas olukorras

Oi kui kurvad lood kõik

Minu elu esimene rasedus katkes 13+4 nädalal põhjuseks siis töö mida tegin. Eelmisel õhtul tundsin end natuke kehvasti, järgmine päev tööle minnes hakkaid sellised hooti valud, õhtuks aga hakkas verd tulema. Mees helistas kiirabisse ja haiglas kui läbivaatus tehti hakkas kohe hullult verd tulema, tehti puhastus ja veetsin öö haiglas. Oma pisikest inglikest ei näinud ma kunagi, isegi UH pilti ei saanud ma temast sest tollajal ei tehtud varakult UH-d. Leinasin teda kaua, oma aasta ei suutnud mõelda muust kui pisikese surmast ja loomulikult ka nuhtlesin ennast et tööga piiri ei pidanud. Suhe ka selle mehega läks pärast katkemist aiataha.

oeh..sain ka nüüd siis tunda mis asi see on....eile hommikul ärkasin suure verejooksuga alla jõudes lahmas jubedates kogustes ollust välja terve trepi alla välja ujutasin yle(kahjuks mu poja nägi seda kõike ja võite arvata milline shokk see talle oli) sain koik koristatud mees ärkas ka ja kohe linna erakorralisse.pani haiglasse .saadi kontrolli alla kuid ma olen nii psüühiliselt kui füüsiliselt läbi nigu eesti kroon ja jube depressioon on peal....rasedust oli 10n ja miskit nagu ei tundnudki et valesti oleks olnud.gaasivalude sarnane valu oli alakõhus ja sellele ei pööranud tähelepanu.kurb on see, et meil oli juba kõik ära planeeritud selle lapsega seoses ja nyyd varises kõik kokku....sellist asja läbielada ei sooviks ka suurimale vaenlasele sest see on kohutav.
tunnen kõigile kaasa kes selle läbi teinud ja imetlen teid et te olete julgenud veel rasestuda mina hetkel olen arvamusel et ma ei julge enam kunagi rasestuda...

Sussidegahobune
Nii jube...

Sussidegahobune Nii kahju.