See kohutav puberteet

Kes on meil siin maadlemas puberteedieas lastega?
Ma olen varskelt sellest ylesaanud (poja 20a) ja tunnen kaasa neile kel need mured veel ees.

Minu tütar on juba 15 ja veel paar aastat tagasi väitsin ma kõigile, et rohkem lapsi ma ei taha. Õnneks läheb kõik halb ruttu meelest ja praegu ei taha eriti pikalt, poja kasvamise peale, ette mõelda.
Praeguseks on meil see aeg läbi. Hetke seis on kohati selline , siis selline ja vahel ka selline .

kas sulle ka aegajalt tehakse selgeks et oled eelmine p6lvkond ja sa ei tea midagi ja tema on palju targem?

On ette tulnud jah Ja seda, et teiste vanemad on hoopis paremad ja mõistlikumad. See tähendab siis seda, et lubatakse kauem väljas olla

Riideid ostmas ei käi ma temaga ammu enam. Ma lihtsalt ei suuda temaga vaielda asjade kasulikkuse ja vastupidavuse suhtes. Õnneks on ta omad vitsad kätte saanud ja suudab juba enam-vähem korralikke riideid omale osta.

Ma olen tähele pannud, et lõpuks teeb ta ikka asju nii nagu minu arvates ok on. Selleni jõudmine võib teine kord lausa pool aastat võtta aga lõpuks saab aru, et tema valitud tee on jama.

Siis kyll m6istlik tydruk.
mu poiss on kaljukindel, et mu arvamus on vale.
Naiteks otsustas ta s6bra eeskujul peale koolil6petamist 2 aastaks koju jaada. et laheb t88le ja kogub raha enne kolledzisse minekut. ma ei suutnud teda ymber veenda.
Ta olekski koju jaanud kui ma teda kaek6rval poleks kooli viinud.
20 aastane.

Minul on ka kodus teismeline. Nimelt kasvatan ka oma venda, kes saab kohe 13. Temaga on ikka päris raske. Mind nii õudsalt häirib see, et ta kodus põhimõtteliselt käib ainult magamas ja kui aega saab , siis sööb ka. Oleme talle kindlad reeglid paika pannud, mis kell koju peab tulema ja et hindeid ei tohi käest lasta. Õppimisega on kogu-aeg jama. Ta ei viitsi üldse õppima, ja siis peab kogu-aeg sundima. Kui midagi ei viitsi teha, siis saan mina mööda päid ja jalgu. Sõbranna ütles, et pidin temaga liiga palju targutama, aga ta suht raske iseloomuga Vahepeal on tunne, nagu elaks 7 aastase poisiga koos. Kogu-aeg peab asju meelde tuletama või sundima. Võibolla sellepärast on ka raske, et pole oma laps. :hmmm:

Tere, kaaskannatajad
Mul on 13 ja 10 aastased kodus, õnneks teisel veel pole seda iga käes, temaga saab veel suhelda. Aga vanem plika on ikka paras frukt: tark, iseseisev, tark, vaimukas, tark, parim, tark ( seda oma arust) , kuigi meie meelest on ta ülbe, hooletu, suht laisk jne Aga eks te teate ise ka ju seda teismeliste "rasket" elu, kus vanemad ja õpsid ja õed-vennad ja poisid on kõik mõttetud olevused

tere
mul kodus praegu 3 teismelist.kaksikud on nii erinevad üks käib ainult kodus pesemas ja raha küsimas.kui ütlen et tuleks ema ka aitata siis vastab, ei mina sõpru ei jäta ja kui praegu kodus istun millal veel saan pidutseda.
teine aga istub oma toas ja sa ei kanguta millegiga välja toast.kui tahan et venda vaataks siis lihtsalt maksan.
kolmas kes on kohe kohe 15 on nii tuim et kas sa räägid või ei ta ei tee sind kuulmagi.
koristada ei viitsi ja ainult arvutis istuks.kui ütlen vaata milline on tütarlapse tuba , teatab ma olen ju siga (aasta) ja millal enne siga puhtust armastab. nii et mõttetu vaielda.
ja seda ukse paugutamist, oh ma parem ei mõtlegi.

soe suur süda oi, sul on kaksikud. Kui vanad nad on? Tüdrukud?

Hirmuga mõtlen selle aja peale.

jah mul on kaksikud tüdrukud, aga juba 18. elavad ikka kodus sest õppivad alles gümnaasiumis.

esimene tütar juba 19. elab omaette. ei mäleta, et temaga oleks probleeme olnud. kui, siis juba suuremana. nii, paar aastat tagasi.
teine tütar 13 ja oh õudust. maailmanaba, kõiketeadja, ainult MINA.....jne. no, koli või ise kodust minema. terve elamine on teda täis kui kodus on.

Minul on kodus äsja 12-aastaseks saanud neiuhakatis ja tegemist on üsnagi mina-teadliku ja egoistliku piigaga. Vastu rääkima ja õiendama on ta meister, parajalt laisk on ta ka ("Miks MINA pean nõusid pesema, pese ise!"). Samas on tal pealehakkamist ja energiat mitme lapse jagu ja rõõmsameelne on ta olnud pisikesest peale. Tark on ta ka, isegi mina olen tema loogilisele mõtlemisele mitmeid kordi pidanud alla vanduma. Mõistust tal jagub, aga jah, mitte alati ei oska ta seda kasutada.

Tal on olnud raske lapsepõlv. 3-5 aastaselt pidi ta sisuliselt omapäi kasvama, sest tema isa (minu ex-mees) käis kaugemal tööl ja oli ainult nädalavahetustel kodus ning mina maadlesin nõrga tervisega pisipoega kimbutavate haigustega. Et tüdruk on olnud maast madalast väga iseseisev, siis polnud see aeg kõige hullem, aga ma tajun, et see on jätnud lapse alateadvusesse negatiivse jälje ja ma tunnen, et ma ise käitunud tol ajal õigesti. See, et poja oli koguaeg haige, on vilets vabandus, samuti see, et olin ise alles väga noor. Ja mul on südamest kahju, et ma jäin osaliselt ilma oma tütre lapsepõlvest. Hilisemas eas nägi tütar kodus pealt asju, mida mitte ükski laps siin ilmas nägema ei peaks. Ta nägi korduvalt pealt füüsilist vägivalda ja kahtlemata on ka kõik see jätnud lapse alateadvusesse väga tugeva jälje ja mõjutanud tema iseloomu kujunemist. Nüüd, kus ta kasvab alkoholi- ja vägivallavabas kodus, on tegu tema lapsepõlve parimate aastatega, aga minu jõud temast üle käi. Minevik on jätnud sellesse lapsesse liiga sügava jälje ja vahel mulle tundub, et ta vihkab kogu maailma.