Kohutav kahene ehk kahe-aastaste kasutusjuhend

Üks maja vôib olla soliidselt ehitatud ja täiesti õhukindel, sellegipoolest
võib seal tornaado möllata! Tegelikult tuleb seda ette seda igas
elamises kus kasvab üks kahe-aastane laps. Mõningad räägivad "kohutavast
kahe-aasta kriisist" kui "eel-puberteedist". Vajalik etapp, et laps õpiks
nii end tundma ja ütlema ei. Ja sageli saab ta sellega liigagi hästi
hakkama.
Me küsime eneselt vahel kuidas suudavad armsad kahesed oma vanemad nii
kaugele viia, et need päris tihti tunnevad, et kohe-kohe on nad võimelised kardinaid pidi ùles
ronima.
Allpool väike sõnastik nende lemmik-kriisidest:

Ei- kriis

Sellest kriisist saab siis alguse kõik edaspidi tulev! Laps alustab
ütlemisega "ei" , lisab mõned variandid. Ei vannile! Ei õhtusöögile!
Ei kätepesemisel! Ei magaminemisele! Võib ka lisada midagi, lubatud on
jalahoobid, käelöögid, piruetid, vibuks viskamised, sillad, ühesõnaga kõik võimalik, et
pääseda vanemate kontrolli alt. See kriis aitab hästi kaotada vanemate
kallist aega ja muuta üks 30 sekundit võttev toiming pool tundi võtvaks
romaaniks.

Hollywoody kriis

Täismäng. Kohutav kahene loobib end maha, üdini õnnetuna, talumatust valust kõver et üldse
söandati talle keelata küpsist voi tükki shokolaadi enne õhtusööki. Hoolimata tema üliheast
näitlejaandest, tihtilugu ja väga sageli vanemad ei jää (millegipärast) uskuma lapse ahastust

Pehme kriis

Väga hea ja tõhus meetod eriti juhuks kui vanemad kiirustavad või
tahavad oma kohutavat kahest riietuda. Trikk seisneb selles, et lapsukesel tuleb end muuta end sama
vedelaks kui kartulipuder : võimatu teda püsti hoida!


Kinnisidee kriis

Algus võib seisneda mingis tegevuses, lauses või mõnes muus süütus küsimuses
millest lapseke mitte mingil tingimisel ei suuda loobuda. See ei rajane tegelikult üldse halbadel
kavatsustel, aga kui ta seda on korranud 412 korda siis võib juba näha
tulemust näiteks meeleheitliku vanema näol. Lapsevanem võib vahepeal üritada
kavalate riugaste abil ennast päästa, et lapsukest eksiteele ajada ja üritada
lapsele muud tegevust otsida, aga see on kaotatud aeg. Harilikult see
kriis lõppeb mône muu, juhuslikult leitud kriisiga.

Kriis minule ja otsekohe

Olles liige "hirmaste kaheste klubis" on lapsukesel õigus nõuda, et kõik
oleks tehtud ja täide viidud täpselt sel hektel kui meie seda soovime.
Ei ole vähimatki vajadust jagada oma mänguasju teistega, rääkimata televiisorist
vanematega. Ei ole vajadust soovida, et lapsuke oleks kannatlik kui ta midagi tahab. Igasugune reeglirikkumine selle
seaduse vastu annab maimukesele loa kisada kõvasti ja valjult, et väljendada
oma pahameelt

Väike mässaja

Hea ja järgirpoovitud meetod mis seisneb selles, et vabatahtlikult teha
kõike seda mis pole lubatud, et jälgida vanemate reaktsiooni. Sellised reeglid
nagu näiteks: ei tohi lüüa, ei tohi hammustada, ei tohi joonistada
seina peale, ei tohi vannisisu kallata vannitoa põrandale, jne. on tõeliselt
head et neist üle astuda. Eriti hästi mõjub veel samal ajal vanematele
silmavaatamine võluvaima naeratuse saatel. Efekt garanteeritud!

Kriiskav kuju

Seisneb selles, et tuleb seista liikumatult, käed keha vastas, silmad
kinni ja nutta kriiskavalt nii kõvasti kui võimalik niikaua kuni midagi
juhtub. Kõige tàhtsam on keskendumine: vanematele tuleb jätta mulje et
mängus on elu.

Avalik häbi

See nipp on sama vana kui maailm: kasutada ära avalikkust, teisi
inimesi, et kümnekordistada kriisi. Hea koht selle harjutamiseks on
kaubanduskeskus. Samamoodi võib mängida väikest kuradikest
külaskäikkude ajal või juhtida tähelepanu oma halvale käitumisele
perekondliku koosolemise ajal. Eesmärk on näidata vanemaid kui absoluutselt
vastutustundetuid kodanikke.

Näljastreik

Söögiajal, juhtnöörid kindlad: keelduda söögist vôi nõuda näiteks
midagi muud (soovitavalt magusat või midagi sellist mida kapis ei ole)
Lõbustuseks: väga naljakas on näha vanemate nägu hetkel kui me keeldume
söömast seda mis nende arust on meie lemmiktoit


Ja lôpuks, see on seesama hirmus kahene, kes vaatab oma vanemaid ja on kindlas veendumuses et see "hirmus kaks" on hoopis nemad kaks seal

nii hea lugemine

Hmm, keegi on minu last salaja vaatlemas käinud....

Paksu´l lööb see juba 1,6 aastasena välja aga tore lugeda ,et asi veel hullemaks läheb .

Mul vanem poiss kolme poolene ja hakkab see mööduma aga väiksemal hakkab vaikselt juba pihta

Mulle meenus seda lugedes üks vahejuhtum, kui mu vanem piiga oli 3 ja poole aastane ja poeg oli poole aastane. Käisin lastega Säästumarketis. Seal müüakse ka vahel odavaid riideid. Parasjagu olid valikus dressipüksid lastele. Mõtlesin, et tüdrukule on paras sellistega õues olla. Võtsin siis ühe püksipaari ja panin tüdrukule ette, et enam-vähem pikkust näha, kas sobivad. Piiga tõukas püksid eemale ja ütles, et tema ei taha neid, tema neid kandma ei hakka. Et mul polnud nagunii väga suur vajadus neid pükse lapsele osta, siis jäidki need ostmata, ei tahtnud lapsega vaielda ka, ta oli (ja on praegugi) väga kangekaelse iseloomuga.
Olime poest ehk umbes saja meetri kaugusele jõudnud, kui piiga äkki teatas, et tema ikkagi tahab neid pükse. Vastasin, et mina enam poodi tagasi sellepärast ei lähe, et tema ümber otsustas mõelda. Alguses tüdruk nõudis, et ikka läheksime tagasi, siis hakkas jonnima, siis järgnes kisa ja kriiskamine. Seejärel kaotas laps kõndimisvõime, jalad muutusid tal täiesti sültjaks. Noh, ega mina siis lapsest kehvem polnud, kui ma ütlesin ei, siis on ei! Nii ma siis läbi linna kõndisin, lükates ühe käega lapsevankrit ja teise käega täiest kõrist röökivat 3-aastast tüdrukut sikutades. Ega ma ei riielnud lapsega, ma isegi ei proovinud temaga suhelda, sest teadsin, et sellises staadiumis oli ta täiesti hüsteerias, omas mullis ja täiesti võimetu millestki aru saama. Kõndisin sedasi ja naeratasin kõigile vastutulijatele, kes kohkunud näoga mind ja last vaatasid. Röökimine lõppes siis, kui olime linna teise otsa jõudnud ja asusime koduteele. Nagu imeväel, taastus siis ka lapse kõndimisvõime...

Õnneks mu kahene (+2kuud) veel nii hullult ei käitu Aga järjest "paremaks" läheb.. Küll jõuab

Meil pisem kohe kahene ja Ei-kriis on täiesti käpas - ta ei oskagi Ja öelda Nii et selles mõttes ma ei saagi kindel olla, kas tal see ikka kriisi alla läheb
Aga eks kõiki neid punkte ole juba vähemal/rohkemal määral mõlema lapsega nähtud.

Nüüd kui R on juba 3,6 aastane võin õelda ,et asi pold üldse nii hull.

Olime 2 päeva maal ja väike 2 aastane sugulane on ausõna ehtne õudus unenägu.Ta on nagu kõik asjad kokku panna ja veel topelt.

Nüüd jääb loota ,et preilale ei hakka neid kombeid külge,st vähem sugulaste juures käimist .