Vahvad unenäod

Mina näen ilmastilma igasuguseid naljakaid unenägusid... ja nii tore on neid ka teistega jagada

Täna oli näiteks selline - läksime mingi seltskonnaga lennukiga Frankfurti ja mina olin check-in järjekorras viimane. Andsin oma ID-kaardi isiku tuvastamiseks ja siis selgus, et see ei olegi minu oma vaid ... Alexander Rybaki oma :hahaha:.
No kuidagi sain ikka lennukile, mul oli pass ka kaasas. Kuna olin check-in`s viimane, siis küsisin omale koha esimeses klassi. Saingi. Juurde ei pidanud maksma. Lennuk oli maailmatu pikk. Jalutasin siis teisest otsast esimese klassi poole ja istusin maha ning hakkasin menüüd lugema (mul on paljud unenäod seotud millegipärast söögiga) ja mõtlesin ning vesistasin seal, et mida kõike head ja paremat nüüd saab põske pista, kui äkki teatati, et juba maandume Frankfurdi lennuväljale . Nõme. Jälle ma jäin söögist ilma (ja seda juhtub minu unenägudes ka kogu aeg).
Edasi pidime minema kuhugi rongiga. Platvormil seda oodates tundsin et külm on ning mõtlesin, et võtan seljakotist teksad ning panen jalga. Tirisin need sealt siis välja - igavesti laiad (nagu põrunud proffessori omad) ... neid nähes mõtlesin ja vist ka ütlesin teistele kaaslastele selgituseks - näedsa, lisaks ID-kaardile on see Rybak ka minu teksad omale võtnud!

Viplala - hea unenägu :hahaha: :hahaha: :hahaha:

Mina nägin eile unes, et seisime omaklubi pundiga (meid oli kõigest kümne ringis) ühe uhke hoone fuajees, saali ukse taga. Saali uks oli lahti ning see oli tohutu ruum, puupüsti rahvast täis. Tegemist oli mingi Pereklubi koolitusega. Meie, omaklubikad, rääkisime ukse taga uutele tulijatele, et nad meiega liituksid, kuid enamik kirtsutas vaid nina ja ruttas saali edasi. Mõni ühmas, et igaüks võib ju niimoodi endale oma klubi luua. Me ei lasknud ennast häirida ja võtsime kätest kinni ja mängisime kõva häälega lauldes ringmänge, nii et see pidi kindlasti ka saali kuulda olema. Meie ringmängu liitus üllatavalt ruttu omajagu rahvast. Ise ma läksin mingi hetk vaatama saali, et mis seal tehakse. Mingi prillidega tädi õpetas seal särkide tegemist, et pereklubil oleks ka selline särk, nagu omaklubikatel ja kõik siis mökerdasid seal - igaühel tuli isesugune pluus. Mõtlesin, et kui tore, et omaklubikatel on kõigil ühesugused särgid, mitte ei kanna igaüks isemoodi loomingut (tegelikult mul endal päriselus omakate särki pole ja ma ei arva ka, nagu Pereklubil poleks mingied nende logoga meeneid/särke). Sedasi mõtiskledes ärkasin üles See oli lihtsalt kummaline unenägu, nii et Pereklubi austajatel ei maksa solvuda - ma ei saa ometi kontrollida, mida unes näen :01:

Mõtlesin teiegagi jagada paar kuud tagasi nähtud unenägu, ehkki see pole vahva, vaid pigem sünge, aga see kuidagi väga puudutas mind ja oli äärmiselt reaalne ning filmilik:


Kõnnin ühel suvalisel pühapäeval koos Lauri, Laine-Liise ja mõnede noormestega
kirikusse, mida reaalselt ilmselt olemas pole. Ma ei tea, kes need mehed on, kes meiega liitunud on, kuid jääb
mulje, et tegu on mu kalli abikaasa sõpradega. Tee peab viima läbi ühe suure
mudase ja konarliku põllu. Me teame, et see tähendab ringiga minemist, kuid ka seda,
et otseteed pidi pole juba aastaid keegi käinud. Miks, seda me ei tea.

Laur teeb ettepaneku minna ikkagi otse - saab kiiremini
kohale. Nii tema moodi! Kõhkleme kõik, kuid poiste uudishimu ja mõte jalavaeva
vähendamisest saavad arglikkusest võitu.

Kõndida tuleb omajagu maad, kuni jõuame ühe käänakuni,
millest ära pöörates oleme järsku ühes külas. Küla tundub vana ja mahajäätud.
Mitte ainsamatki hingelist pole näha: kõhe hakkab. Pöörame ringi, et tuldud
teed tagasi minna, kuid rada on justkui õhku haihtunud - saame minna ainult
edasi. Hirmunult kõnnime kogu küla mitut pidi läbi, kuid kõik teed, mis viiksid
meid asulast välja, haihtuvad niipea, kui neid läbida tahame. Mõistame, et oleme lõksus.

Hakkab pimenema ja peame leidma endale varjualuse. Läheme
ühte vanasse rohelisse puumajja, mis tundub olevat üsna jõukatele inimestele
kuulunud. Kui sisse jõuame, kärgatab väljas kõu ja vastu aknaid trummeldavad
vihmapiisad. Õu on mattunud halli uduloori sisse. Oleme kõik maja fuajees, sest
keegi ei julge hargneda ega minna teisi ruume vaatama. Tunnen ahastust.

Järsku ligineb keegi meile kaugusest - ta tuleb justkui tühjusest.
See on blond, umbes kolmekümnene naisterahvas.

Keegi noormeestest küsib:

"Mis siin toimub, kus me oleme, miks me välja ei saa?"

Naine ohkab ja hakkab rääkima:

"Kunagi oli siin tore küla. Olin alles laps, kuid mäletan
seda, nagu oleks see olnud eile. Ühel päeval aga hakkasid külaelanikud järjest
enesetappe tegema. Inimesed kartsid, kuid peagi liitusid ka nemad surnutega, ja
ikka endale kätt külge pannes. Ühel pühapäeval ärkasin hilisel kellaajal ja ei
leidnud enam kedagi. Kartsin väga, kui olin kogu küla läbi käinud. Õhtul
varjusin siia ja varsti täitus õu surnutega: kõigiga, kes endilt elu võtnud
olid. Nii hakkas olema iga edasine päev rahulik ja öö täis õudust. Surin minagi, kuid
loomulikul teel ja olen end ikka siis majas varjanud. Tean surnutest veel, et nad ärkavad
pühapäeviti ja kõnnivad kirikusse. Olen nende keskel olnud, kuid nad ei näe
siis mind. Tundub, et tegu on ühe ja sama pühapäevaga, mis taaselustub ja
millesse mina ei kuulu"

Naine lõpetab oma jutu ja ohkab taas.

"Aga täna on ju pühapäev!", mainib üks noormeestest.

"Siin on reede!", vastab võõras.

Järsku hakkavad väljast kostuma jubedad kriipivad helid. Õu
on täitunud surnutega, kes sisse üritavad pääseda. Nõjatume kõik uksele, et
seda kinni hoida. Lagunenud maja pragude vahelt pressib sisse inimsõrmi ja -käsi.

Vastu hommikut lakkab vihmasadu ja surnud kaovad sama
järsku, kui nad tekkinud olid.

Istume veel pikalt, kui poisid järsku teatavad, et nad lähevad välja teed otsima ja saladusele jälile saama. Meie manitsustest
hoolimata lahkuvad nad, endile kindlaks jäädes.

Ootame lahkunuid kaua. Õhtu saabudes pole meesterahvad endiselt tagasi.
Elame öö üle kolmekesi - mina, Liise ja kummituslik naine. Olen meeletult
kurb, sest kardan, et kaaslased on hukkunud.

Uue
päeva koites hüppavad ootamatult uksest sisse Laur ja tema sõbrad.
Langen abikaasale kaela ja emban teda nii tugevalt, kui saan. Poisid
jutustavad meile, et elasid öö üle ühes vanas hotellis.

Ootame veel ühe öö ja otsustasime pühapäeval liituda
seltskonnaga, kes kirikusse läheb, sest lootsime sealt leida vastuse oma
küsimustele.

Keegi ei märganud meid, kuigi kõndisime pühpäeval otse sagivate
inimeste keskel pisikese kiriku poole. Jõuame kirikuni, mis oli kummaliselt kaheks jagunenud - pool
kirikust oli üpris tavaline väike Jumalakoda, kuid teine pool oli
mustvalge uduloori sees. Inimesed sisenesid värvilisest poolest ja
vaistlikult tundsin
minagi, et peame sinna minema. Ukse peal kuulsime kedagi rääkivat, et
värvilisel poole valijad saavad osa õigest teoloogilisest õpetusest, kuid
mustvalge udulooriga pool on saatanast. Astume sisse, laps kahevahel, ja
ehmatusega märkan, et Laur ja pool Laine-Liiset on hämaras osas - mees üleni
mustvalge, laps ainult pooleldi. Hirmunult tõmban nad tagasi enda juurde ja
hakkasime rõdule sammuma. Rõdu keerdtrepp on kitsas ja järsk ja väga raske on kohati
aru saada, kumb on õige pool, kuid me jõuame õnnelikult üles.

Hakkame valima istekohta. Otsustame istuda ühte eesridadest,
kus täpselt parasjagu vabu kohti, ehkki meie valitud plats asub keset rahvamassi.

Kui me oma toolideni jõuame, hakkab poodiumil mingi mees tormiliselt rääkima - tema jutt on segane ning selle sisuks on valikud meie elus. Oma pika keebiga meenutab ta pisut vampiiri. Järsku ütleb ta midagi, mille peale kargab keegi mees pahaselt püsti
ja
karjub, et tema on Peeter Raud ja temaga nii ei räägita. Minusse tekib hirm,
sest näen, kuidas inimesed järjest sõjakamaks muutuvad. Sosistan Laurile:

Me peame siit minema pääsema, sattusime rõdutrepil ilmselt
valele poolele!

Laur noogutab mulle ja heidame taas pilgu üles.Pead tõstes märkame kohutavat vaatepilti: kõigi kirikuliste silmad on moondunud lumivalgeks ja nad on vihaseguste ilmetega ainiti meid jõllitama.



Ärkan hirmust võdisedes

Pàrlike!

Pärlike sul ikka vastavad unenäod :01: .