Lapsepõlv

Ivika25 Nelj 28 Mai 2009, 12:36

Kui ma olin laps, viisid mu vanemad mind tihti
pisarateni oma tüütute mälestustega sellest, kui raske oli nende
lapsepõlv, kuidas nad pidid jalgsi koolis käima, igal hommikul 15
kilomeetrit ülesmäkke, aga talv kestis siis aastaringselt ning lisaks
pidid nad seljas kandma oma 3 alaealist õde.
Nende kooliks oli üks
külm tuba, tualett asus õues ning sinna pidi jooksma kilomeetri
ülesmäge. Selle toas õppis korraga 10 klassi, kusjuures kõik said
ainult ümmargusi viisi, kuigi neil polnud paberit ega sulepäid,
seepärast kirjutasid nad pliiatsitega ajalehtede äärtele, olles enne
kõvasti ette lugenud artikleid ajalehest, kuna neil polnud ka
raamatuid, hiljem kasutasid neid lehti tolles kaugelasuvas tualetis,
kui nad üldse jõudsid selleni joosta. Sest neil polnud ka
tualettpaberit.
Kõige selle juures jõudisd nad aidata oma vanemaid
kommunaalkorteri koristamisel ning puhastasid tualette iga päev! Lisaks
sellele raiusid nad veel puid, kütsid ahje, koorisid 5 ämbrit kartuleid
päevas, sest peale kartulite polnud neil muud sööki ja toiduaineid ei
antud, sest kõik saadeti kohe rindele. Vabal ajal jõudsid nad veel
tühjendada kartulivaguneid 25 kopika eest tund ning toitsid selle
rahaga kogu oma perekonda, kus elas vähemalt 5-6 muldvana vanaema.
Kuidas nad seda kõike jõudsid, sellest ei saa ma aru.
Siis andsin
endale lubaduse: kui mina suureks kasvan, ei hakka ma mingi hinna eest
piinama omi lapsi selliste juttudega! Ma ei hakka neile rääkima kui hea
neil praegu on elada ja kui raske minul omal ajal oli!
Kuigi,
...nüüd olen täiskasvanu ja saanud targemaks ... enda ümber ringi
vaadates tuleb kõhedus peale nähes praegust noorsugu.! Te saate kõik
liiga kergelt kätte, kurat teid võtaks! Ma tahan öelda, et võrreldes
minu noorusega elate te lihtsalt Utoopias!
Kuigi mul on ebamugav
seda öelda, kuid ma pean: teie, tänapäeva lapsed, ei hinda üldse seda,
mis teil on! Kui mina olin laps, polnud mul ei internetti ega ka
televiisorit. Kui ma tahtsin midagi teada saada, pidin ma jalgsi keset
talve ja tuisku minema 5 kilomeetri kaugusele neetud raamatukokku ning
tuhlama seal kataloogides ja raamaturiiulitel! Isegi e-maili polnud
tuhkagi! Kui ma tahtsin kellelegi kirjutada, tegin ma seda
pastapliiatsiga ja paberil! Siis pidin ma kooberdama 5 kilomeetrit läbi
linna keset talve ja tuisku mäkke üles postkontorisse ja läks veel
nädal aega või isegi rohkem, kui minu kiri jõudis adressaadini!
Ma
parem ei räägigi MP3-dest või Kazaast! Kui ma tahtsin saada muusikat,
pidin ma jalgsi keset talve ja tuisku minema 5 kilomeetri kaugusele
mäkke üles muusikapoodi ja varastades musti grammofoniplaate riskima
otse vastikute müüjate silme all. Või siis ootama terve päev, et saaks
kassettmakile lindistada muusikat raadiojaamadest "Ameerika hääl" või
siis BBC-st, kusjuures seda kõike segati nimelt KGB poolt! Ja saatejuht
võis igal momendil keset lugu hakata lobisema ning see oli neetud
KGB-st veel hullem!
Tahate veel kuulda raskustest? Mina ei saanud
niisama lihtsalt, nagu teie, võtta ja vaadata pornot! Pidin jalgsi
keset talve ja tuisku minema 5 kilomeetri kaugusele mäkke üles mingi
vana, 25-aastase lõnguse juurde, kelle oli üks poolakeelne
väljalõigatud piltidega Playboy ajakiri 1955. aastast. Lehed olid kokku
kleepunud terve põlvkonna poola ja eesti onanistide ja piirivalvurite
spermast.
Või siis mingi 29 aastane litsist vanamutt kutsus endale
õhtul külla, riputas endale kaela mingi luigesuled, jõi end täis
odavast portveinist ning näitas trofeena saadud saksakeelset Naiste
Pesu Kataloogi 1935. aastast Hitleri pildiga kaanel. Ja kõik! Mingit
muud pornot mul ei olnud! Ei olnud seksitelefone! Polnud kõneposte,
automaatvastajat! Kui ma kuskile helistasin ja seal oli kinni, pidin
jälle ja uuesti helistama, kuni kellegi kätte sain. Ja ma ei kurtnud!
Minu
telefonil polnud numbrinäitu. Kui keegi meile helistas, siis polnud
meil õrna aimugi, kes see võiks olla! Ja see võis olla ükskõik kes!
Vanemad mingi idiootse ülesandega, klassijuhataja, kes tahtis rääkida
mu isaga popitegemise pärast või isegi miilits, kes tahtis teemat
arendada minu käitumise üle! Ma ei teadnud kunagi seda ette!!! Pidin
võtma toru ja riskeerima, mu daamid ja härrad! Polnu mul ka kalleid
videomänge nagu näiteks teie Playstation, polnud 3D graafikakaarte!
Ma
mängisin oma esimese arvutimängu 25. aastaselt töö juures oleval
superarvutil EC-1040 ja see mäng oli must-valge pingpong! 5x5
sentimeetrisel monitoril. Ja arvuti jooksis viletsa protsessori pärast
iga 3 minuti tagant kokku. Kuid ma ei kurtnud ja mängisin niimoodi kogu
tööaja, 8 tundi! Sel oli veel "Laevade pommitamine" ja "Asteroidide
tulistamine". Kõik must-valged mängud. Neid mänge polnud võimalik
võita, sest mängude tase oli "Suurmeister" ja taset muuta ei saanud.
Tuli mängida nii kiiresti ja senikaua kui murdusid sõrmed või said
infarkti! Kõik see oli nagu tõelises elus!
Kinodes ei olnud
tõusvaid põrandaid, kõik istusid ühel tasapinnal! Kui sinu ette istus
keegi pikem inimene - perses! Kino ei näinud üldse. Kaabel TV-st ei
rääkinud keegi midagi! Meil oli ainult kolm kanalit, mis kõik näitasid
kogu aeg üht pudikeelset vanameest. Teil on 100 kanalit, on porno, 2
kanalit ainult golfi, 5 - teisi spordialasid, 2 - ainult multifilmid!
24 tundi ööpäevas! Mina pidin multifilmide nägemiseks jalgsi keset
talve ja tuisku minema 5 kilomeetri kaugusele mäkke üles. Ja kui ilmus
TV, näidati multifilme ainult üks kord nädalas! 1 kord! Laupäeva
hommikul! Kas te, raisad, kuulete mis ma teile räägin?! Ma pidin ootama
TERVE NÄDALA, et näha ühte viletsat multifilmi! Just nii! Ma räägin
sellest juba terve tund!
Te saate kõik liiga kergelt kätte! Olen
kindel, et te olete jalataldadest juusteni rikutud! Te poleks
1970.aastal 5 minutitki vastu pidanud!"