Kaksikud.

Tere, mina kaa olen kaksikute emme, mul on lahedad 1,8 aastased piigad..Ja ma ei saa öelda küll, et raske on, väsitavad emme ära küll, aga mitte raske:-D Nad on väga elavad ja liikuvad lapsed lihtsalt..

Meil on Tako ja pole mitte kordagi olnud vaja parandada, käis meil autos ja igal pool oli kaasas, kinni ja lahti, kinni ja lahti. Nüüd meil küll kergkäru ja see on Peg-perego.. Aga Tako kohta ei saa mina küll ühtegi halba süna öelda, ju meil lihtsalt vedas. raske oli ta küll, aga tugevad eesti naised, see ju ei ole probleem:-D

Diana kirjutas:Tere, mina kaa olen kaksikute emme, mul on lahedad 1,8 aastased piigad..Ja ma ei saa öelda küll, et raske on, väsitavad emme ära küll, aga mitte raske:-D Nad on väga elavad ja liikuvad lapsed lihtsalt..

Meil on Tako ja pole mitte kordagi olnud vaja parandada, käis meil autos ja igal pool oli kaasas, kinni ja lahti, kinni ja lahti. Nüüd meil küll kergkäru ja see on Peg-perego.. Aga Tako kohta ei saa mina küll ühtegi halba süna öelda, ju meil lihtsalt vedas. raske oli ta küll, aga tugevad eesti naised, see ju ei ole probleem:-D

See raskus on vist ikka selles, kuidas rasedus möödus (kas voodis säilitamisel või oli probleemideta), millal lapsed sündisid, millised lapsed Sul on (poja mul ei maga öösiti korralikult juba väga kaua aega, piiga magab 10h jutti ja ei tee piiksugi), kas on mingeid terviseprobleeme (nii emal kui lastel), laste iseloomudest ja ka sellest, kas emal on sünnitusjärgset depressiooni või mitte. Mul oli päris raske sünnitusjärgne depressioon, võtan ravimeid ja käin mehega rasedusjärgses kriisikeskuses teraapias. Saan alles prageu öelda, et jah läheb kergemaks.
Nii et kõik on individuaalne, ka vankrid, oleneb millise partii otsa satud

Merike T ega ei ole jah hullu, hullud ajad olid ikka Enam ei taha isegi mõleda selle peale.
Kõik on terved ja tugevad ning elu läheb ju edasi

Oih, ma ei tahtnud küll midagi halvasti öelda kellegi kohta..
Mul oli kaa raseduse lõpp suht raske..Istusin iga üle nädala haiglas, minu arust mõtetult, aga ju oli vaja.. Ma ei tahtnud tõesti midagi paha öelda sellega, et ei olnud raske..

Kõikidele kaksikute emmedele pai pai pai olete väga tublid olnud

Meie sündisime siis erakorralisekeisriga 30.sep. olles 34näd. vanad. vanem(suure) poeg oli sünnikaaluga 2514g ja 45cm noorem(pisem)sünnikaaluga 2002g ja 43cm. Ise ma nägin oma poegi alles järgmise päeva lõpus Ja ainuke side mul poegadega oligi ainult läbi mehe ,kes rääkis kuidas on. Haiglas olime me nädal aega ,sest mul lubati siis ainult koju kui me peame edasi kaalugraafikut ja käime iga nädal ka kontrollis (mida me ka ilusti tegime). Nüüd kui oleme saanud/saamas 3.kuusteks ei ole mul veel tekkinud üleväsimust ega ka magamata öid ,sest mind on õnnistatud väga tublide lastega
Ehk siis rõõm X2 ning mure/2

Minu lapsed saavad paari nädala pärast 2aastaseks ja alles nüüd võin öelda, et jah on läinud kergemaks. Igapäev toob rohkem rõõmu, läkisn ise täiskohaga uude kohta tööle ja elu on täitsa ilus:) Aga sellele eelnev pea 2,5 a on olnud minu elu kõige raskem aeg nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Ah jaa lisan veel, et minu igal öösel tunde hüsteeriliselt röökiv poja, on lõpuks hakanud nii enam vähem normaalselt magama, ärkab 5-6 korra asemel enam mitte röökides, vaid vaikselt 2x ja väga tugev refluks on lõpuks välja kasvanud-söövad tükilist toitu enam mitte seda välja oksendades, ei püreesta enam toitu 3 kuud. Päikest kõigile mitmikute vanematele, et ikka jaguks mõistmist, jaksu ja närve;)