Inimese välimus- kas tõesti ainutähtis?

Hakkasin täna mõtisklema välimuse teemal. Miks? Lähen täna sõbranna lapse, kes saab 3 aastaseks, sünnipäevale. Ühtäkki avastasin ennast vannitoas kreemitamas, ripsmeid värvimas jm sellelaadseid toimetusi tegemas. Ütlesin endale: Monika, mida sa teed, sa lähed ju lapse sünnipäevale? Kas on oluline selleks puhuks ennast viimseni korda teha? Ja ma mukkisin ennast siiski üles Miks? Kas minu pisike sõbranna peab seda oluliseks, kuidas ma välja näen? Kas ta paneb tähele, et mu kulmud on just tänaseks ilusti korda tehtud, jalad raseeritud, ripsmed värvitud jne? Usun, et mitte Lapse jaoks olen ma ikka tema armas tädi Monika. Miks ma seda kõike siis teen? Viimasel ajal ei lähe ma ka lapsega välja jalutama minnes ilma tagasihoidliku meigita õue. Vahel mõtlen, et see on ju naeruväärne. Ma lähen ju tõesti kõigest jalutama. Siis aga mõtlen, et kuidas ma lähen välja, ise hoolitsemata ja kasimata. Teised ju vaatavad. Ja see ongi see põhjus. Miks on välimus meie jaoks kõige tähtsam. Tõesti, välimus on esimene asi, mida inimese juures vaadatakse. See loob meist esmamulje. Nii uute tutvuste loomisel, töövestlusele minnes kui ka imuudes uutes elujuhtumis. Kas see on õiglane?Loomulikult kui minna nt töövestlusele dressides ja tossudes ning sassis juustega, nagu oleksid just voodist tõusnud, näitab see, et inimene on lohakas ja hoolimatu. Kas on aga õiglane, et võetakse tööle ilusam inimene, kellel ei pruugi olla nii palju ja häid töökogemusi, selle asemel, et palgata tagasihoidlikuma välimuse ja korraliku kogemustepagasiga inimene? Jah, ja seda juhtub tõesti. Aga kui selle ilusa kesta taga peitub tühi hing? Kas tõesti nähakse ainult armastusfilmides inimese ilusat sisemust?
Miks me tunneme ennast paremini või paremana, kui oleme üles löödud? See ei tee ju meie siemust ilusamaks. Võime näida küll teistele atraktiivsemad, kuid kuidas me ennast selle maski taga tunneme?

...
See teema hakkas mind nii hirmsasti närima, et pidin teiega jagama. Oleksin veel pikalt sellel teemal sõna võtnud, aga Nele ärkas. Pean minema. Mida teie sellest kõigest arvate?

Inimeses peab ikka kõik ilus olema.

Isiklikult mukin-möllan iseenda jaoks sest kui tunnen end ise ilusa ja toredana siis märkavad ka teised seda.

eks see kõik on ikka enesetunde värk.

Ma kodus end üldjuhul ei muki. Näokreemi lajatan hommikul näkku ja hügieenilist huulepulka ka panen vajadusel. Ripsmeid värvin siis, kui poodi on minek, tihtipeale aga lähen ka ilma värvimata poodi. Aga kui on kaugemale sõit, näiteks külla kellelegi, siis kasutan jumestuskreemi ka ja värvin ripsmed. Muud ei kasuta midagi.

Öeldakse, et ilu on vaataja silmades, see kehtib ilmselt välise ilu kohta. Sisemist ilu näeb siis, kui ollakse teist inimest ka pisut tundma õppinud.

Minu mees ütleb, et olen mukkimisetagi kena, kuid muidugi võin end värvida, kui kuhugi minek on, et siis saabki ta minuga eputada teiste ees.

Soulshaker kirjutas:Inimeses peab ikka kõik ilus olema.

Isiklikult mukin-möllan iseenda jaoks sest kui tunnen end ise ilusa ja toredana siis märkavad ka teised seda.

Täpselt sinnani tahtsin ka mina oma jutuga jõuda.

22 aastat on pikk aeg. Ka sellest pool e 11 aastat on pikk aeg. Just nii kaua ei tundnud ma ennast oma kehas hästi. Soovisin alati, et oleksin palju ilusam, et saavutaksin ideaalkaalu. Seda esmalt enda pärast. Tahtsin, et meeldiksin kõigepealt iseendale, siis ka teistele. Mitte, et teised poleks mind võtnud sellisena, nagu ma olin, vaid ma ise piitsutasin ennast ja nõudsin endalt palju. Alles siis kui kohtusin oma mehega, kes nägi mind ilusana täpselt sellisena nagu ma olen/ olin, hakkasin ka ise ennast paremas valguses nägema. Nüüd, olles ema, tunnen ma ennast hoopiski erilisena. Minu keha on kogenud rasedust ja läbi teinud sünnituse. Kas juba see pole nii lõputult ilus? Minu keha on olnud pelgupaik ja kaitse mu imearmsale väiksele lapsele. Rasedus muudab naised eriliseks ja veelgi ilusamaks. Pärast sünnitust saavutasin oma ideaalkaalu ning olen endaga väga rahul. Ja see, et ma ka täna ripsmetele tušši kandsin ja ennast "ilusaks" tegin on just nimelt iseenda heaolu pärast. Mul on kahju sellest, et ma kulutasin nii palju aastaid välimuse pärast muretsemisele( mis on tänapäeva teismeliste seas väga tõsine probleem), kuid olen õnnelik selle üle, et olen lõpuks endaga rahul täpselt sellisena nagu ma olen. Olenemata sellest, kas näen välja loomulik või meigitud.

Kui ma teen ennast "ilusaks", siis tunnen ennast enesekindlana.
Mees armastab mind sellisena nagu ma olen, ka mustade juustega, meigita, huuleherpese ja igasuguste muude huvitavate punnidega Samas ma teen ennast hea meelega tema ja enda jaoks ilusaks, et ta s8brad ytleks talle, kui ilus naine tal on ja sellega t8staks omakorda mehe meeleolu. Lastega on ju tegelikult sama. Nad kyll armastavad oma t2disid ja onusid v2ga, aga kui laps tuleb sinu juurde ja ytleb, "t2di, sa oled niiiiii ilus!", kas see siis ei raba jalust? Ma ei pea ilusaks tegemise all silmas vaid enese meikimist vaid ka puhtust ja yldist hoolitsetust.

Jälle olen nõus Kindlasti on tähtis, et naine enda eest hoolitseb. Mulle ei meeldi ainult see, kui naine on üleni võlts-kunstküüned, kunstripsmed, kunstjuuksed(juuksepikendused või parandus), silikoonid ja mis kõik muu.Midagi võiks loomulik ka olla. Muidugi meeldivad ka mulle ilusad küüned, aga kahjuks olen nii püsimatu, et ei viitsi nendega jännata

Mis mind selle kõige "ilusaks olemise" juures häirib, on see, et noored( ja mitte ainult tüdrukud) kasutavad üsna tihti ekstreemseid võtteid. Üha enam räägitakse anoreksiast ja buliimiast. Ja seda võib esineda ka meie tuttavatel, ilma, et isegi sellest aru saaksime. Tean, millest räägin, kuna olen isegi üsna ekstreemseid asju katsetanud, et kaalu langetada. Kui korra selle võrku langed, on raske sellest üksi välja tulla.