Armastus teeb pimedaks

Kevad on armumise aeg. Kahjuks armastus pimestab ja tihtipeale ei näe me siis neid ohumärke mis meile vihjavad, et see inimene ning see suhe polegi päris õige asi. Paneks siia kirja omad- või sõprade kogemused mõndadest nendest asjadest mille kohta peale "selgushetke" üteldakse, et KUIDAS ma võisin küll nii "PIME" olla???

Ma arvan, et asi on kahtlane kui mehel (naisel) on kusagil lapsed kelle vastu ta üldse huvi üles ei näita.

Mina ütlen ikka nii: ära usalda meest kellel on sinust pikemad juuksed ja kes kannab sinust lühemat seelikut Vot siis on asi kahtlane

Aga kui nüüd tõsiselt rääkida siis oma mineviku kogemusest lähdudes: kui mees lausa paaniliselt varjab oma tegemisi arvutis a`la kui sa tema selja tagant möödud siis ta paneb arvutis aknad kinni või näiteks kustutab historit pidevalt - siis on asi paha .

Kõikvõimalikke ohu märke on võimalik juba väga vara märgata, kui see armastus ainult mütsi silmini pähe ei tõmbaks.

Haiglane armukadedus on asi mis väga ruttu peaks endast märku andma. Mul oli mees, kes luges mu päevikut ja lisas sinna omapoolseid märkusi. Mitte kõige ilusamaid muidugi. Tol hetkel ei osanud ma seda nii halvaks pidada aga edasi läks ainult hullemaks.

minul selline kogemus. kui mob. helises läks alati teise tuppa ja pani ukse kinni. ning kustudas alati vastuvõetud kõned.
jah kui olin lähedal siis ütles lääne rindel muutusteta

Kui oma ex-mehega tutvusin, elas tema minust umbes 100 kilomeetrit kaugemal. Käisin alles keskkoolis, olin noor ja loll. Igal nädalavahetusel sõitsin exi juurde, harva, kui mõni nädalavahetus minemata jäi.

Minule oli armastus ikka nii pähe löönud, et ei osanud näha ohumärke selles, et absoluutselt iga kord, kui ma jälle bussiga tema juurde sõitsin, oli ta bussile vastu tulles rohkem või vähem purjus. Vahel oli ta ainult kergelt joogine, vahel jälle tuikus seavõrd, et tal oli raskusi jalul olemisega. Terve nädalavahetus läks tal seal joomisele muidugi ja mina nagu kutsikas, olin tal sabas, oskamata joomises ohumärke näha. Olin ikka täiesti pime! Aasta peale tutvumist kolisin tema juurde, selleks ajaks olin viiendat kuud rase.

Mina ei tarbinud siis ja ka praegu ei tarbi alkoholi.

Kui laps sündis, läks asi paremuse poole, mul on ajast, kui esmasündinu oli pisike, peamiselt head mälestused, ex tarbis alkoholi vähe. Peagi aga hakkasid asjad muutuma, alkohol oli järjest rohkem exi parim kaaslane. Mina olin üksinda ja õnnetu... ja seda märgati, ühe sõprade sõbra poolt, kes tahtis nii väga lohutada mind ja minul oli nii suur kiusatus lasta seda teha... Ometi tuli mul mõistus õigel ajal pähe, teadvustasin endale, et mul on pere. Ex sai asjast teada, järgnes suur tüli, leppimine, otsus saada teine laps ja pulmad. Terve kihluse aja oli elu nagu paradiisis, hõljusin justkui pilvedel ja uskusin ilusasse tulevikku...

Päevast, mil toimusid pulmad, hakkas elu jälle muutuma. Kohe peale pulmi sain teada, et olen rase. Ex hakkas jälle jooma... terve raseduse aja polnud tal kuigi palju kaineid päevi.

Vahepeal saadeti ex töökoha poolt komandeeringusse, kuhu ta jäigi käima, esmaspäeval läks, reedel tuli koju. Elu muutus talutavaks, sest enamjaolt ta nädalavahetus kodus ei joonud, tööl tinistati muidugi iga õhtu.

Sündis teine laps.

Selleks ajaks, kui teine laps läks lasteaeda, oli ex vahetanud töökohta, komandeeringud olid läbi. Mina läksin tööle. Exi joomine jätkus. Proovisin ka ise üht ja teist alkoholi mõnekuuliste vahedega, mõned korrad olin kergelt purjus ja suutsin paar korda ka end väga purju juua, aga ma ei suutnud alkoholi maitset kunagi nautima hakata ja purjus olekut samuti mitte. Eelistasin olla kaine.

Exi käitumisse ilmus uus joon - vägivaldsus. Ta ei löönud mind otseselt, pigem rebis ja tuuseldas. Alati oli ta purjus... Peale esimest korda olid järgmine päev lilled platsis, edaspidi enam mitte, siis olid ainult vabandused, lõputud ja mõttetud vabandused...

Viimane aasta enne lahkuminekut oli põrgu ise. Ex oli niigi iseloomult "tema ja maailm, kõik teised on tühi koht". Ka mina olin tühi koht, minu arvamused, mõtted ja vaated, ma ajasin lolli juttu ja olin muidu nõid. Kõigi exi juures elatud aastate jooksul ei tekinud mul õigeid sõpru. Mehe ja naise vahelist sõprust ei pidanud mu ex võimalikuks ja sõbrannakandidaadid, kes hakkasid mulle liiga lähedasteks muutuma, peletas ka vaikselt eemale. Oli ainult paar pealiskaudset sõbrannat-tuttavat. Pool aastat enne lahkuminekut hakkas minus midagi pead tõstma. See oli trots. Hakkasin aru saama, et ma olen ikkagi keegi, ma ei ole tühi koht. Muutusin meelega exi vastu sama ükskõikseks ja ülbeks, nagu tema minu vastu oli. Kehitasin tema joomingute peale ainult õlgu, ja olin teises toas, kui tema teleka ees viina või õlut libistas.

Ja lapsed, nemad nägid kõike pealt, oma isa joomisi, seda, kuidas isa nende ema tuuseldas.

Sain temalt esimese hoobi näkku, tööl olin sinise näoga. Olin klienditeenindaja... See hoop ei kõigutanud mind kuigivõrd, füüsiliselt tegi haiget, aga mind see ei murdnud, vastupidi, muutis hoopis tugevamaks. Teadsin, et lahkumine on vältimatu. Kui ex mind ükskord kägistas, teadvustasin endale, et ma tahan elada! Exi seljataga olin soetanud omale sõpru, keda võisin usaldada. Pinge minu ja exi vahel kasvas, ex arvas, et mul on armuke, sest ta sai aru, et suhtlen tema seljataga salaja teiste inimestega. Ütlesin küll, et mul ei ole armukest, aga ta ei uskunud. Mul ei olnudki armukest, omaenda põhimõtete pärast olin exile truu, kuigi ma ei armastanud teda enam ammu ja oleksin võinud vabalt teda petta. Aga ma ei tahtnud petta.

Üks neist sõpradest, meessoost, aitas mul uut elu alustada. Mul ei kulunud nädalatki, kui asjad olid pakitud ja lahkusin koos lastega põrgust. Seesama sõber üüris mulle oma kodus toa välja, kuni saan omaette elamise. Aga umbes paari nädala möödumisel avastasime, et me kumbki ei soovi, et ma mujale koliksin. Minu nii palju haiget saanud süda, mis polnud enam pikka aega armastanud, hakkas kõnelema ja seda tegi ka sõbra süda. Kui kohtuvad kaks üksildast, elus ja armastuses pettunud inimest, on kerge armuda, eriti kui sobivus on nii ilmselge.

Me jäime kokku ja oleme nüüdseks kolm aastat koos olnud. Meil on ühine pisipoeg. Kuigi meil ei olnud kurameerimise aega, on meie armastus vastu pidanud. Eks nagistamist on olnud, aga millises peres seda poleks. Meie vahel pole siiani ühtegi suuremat tüli olnud. Meil mõlemil on nii meessoost kui ka naissoost sõpru, me aktsepteerime neid ja usaldame teineteist, nii mõnigi sõber on muutuud ühiseks sõbraks. Mees ei joo ega suitseta, nagu minagi. Kodu ja pere hindab ta sõpradest enam, tal on kuldsed käed, ta ei pelga nõudepesemist ja aitab peenraid rohida. Ta armastab mu vanemaid lapsi, nagu oleksid need tema omad. Mida võiks üks naisesüda veel tahta!

Armumine võib pimedaks teha, kuid ARMASTUS SINUS eneses teeb hoopis nägijaks!