Adopteerimine

Olete te kunagi sellel teemal mõelnud? Olete te mõelnud, kui palju on väikeseid armsaid laps, kes kodu ja armastavaid vanemaid vajaksid. Tuleks teie peres üldse adopteerimise teel lapse saamine kõne alla?

Olen mõelnud küll selle teema üle. Nii kahju pisikestest kellel mingil põhjusel pole kodu ja vanemaid. Meie peres adopdeerimine arvatavasti kõne alla ei tuleks ... mina vb veel oleksin nõus aga mees arvatavasti mitte.

Mina olen selle peale väga palju mõelnud..
Aga tuginedes minu ema kogemusele ei tule meie majja ühtegi lastekodu last.
Ei midagi ilusat, pikemalt ei pajatakski.

Küll aga võiksin adopteerida mõne oma sugulase/sõbra lapse kui peaks kunagi selline olukord tekkima.

Ma sellepärast avasin antud teema, kuna me just mehega mõtlesime ükspäev selle peale. Väga suurt last vb ei tahaks adopteerida, aga pisema küll, kuna sellist väikest last annab enda reeglite järgi veel kasvatada. Soulshaker, äkki räägid oma ema kogemusest siiski pikemalt, kui see liiga palju palutud ei ole.
Mis seadused üldse adopteerimist reguleerivad?

No meie kogemus on, et 99% on geenid ja 1 % on kasvatust.
2 last sai võetud, poiss 1,5 ja tüdruk 3.
Kui on ikka nii tugevad geenid siis kasvata või ära kasvata aga välja kukuvad ikka sellised nagu nende vanemad on.

Kui ise tõesti lapsi ei saaks iial siis oleksin vb nõus lapsendama aga muidu küll mitte ja siis hoopis suurema lapse, kes oskab hinnata seda mis talle pakutakse.

Seda küll, et geenid on väga olulised. Kas enne adopteerimist laste bioloogiliste vanemate kohta infot ei saa uurida?. Selle suurema lapse lapsendamise koha pealt ütlen nii palju, et ei pruugi nad seda sugugi hinnata. kasvatan oma 13-aastast venda( olen amtlik eestkostja), kuid tema ei oska mitte midagi hinnata, mida mehega tema heaks teeme/teinud oleme. Kogu-aeg pean sõimu ja tema vingumist taluma. Õudne. Kui mind oleks mõni vanem vend või õde kasvatanud ja sellest hirmsast lapsepõlvest päästnud, mille osaks meie saime, oleksin väga tänulik olnud. Aga ei, tema jaoks pole mitte miski hea.

mina olen selle peale pea 8 aastat mõelnud, kui ma veel kutseka viimasel kursusel olin. tahaks v2hemalt 1-le pisikesele lapsele kodu pakkuda tulevikus kunagi, arvan et mehel ei ole ka selle vastu midagi, kuna kunagi oli meil sellest juttu ja siis ta nagu vastu polnud. kuid eks n2is, mis elu meile siin toob oma viperustega...

Meie mehega arutasime ka lapsendamise teemat peale teist ebaõnnestunud rasedust. Aga sellise mõttega, et kui öeldakse, et ei saa ise lapsi, siis ilma lasteta meie pere ei oleks jäänud. Olime mõlemad samal seisukohal.

Minul on südames ruumi veel mitme-mitme lapse jaoks. Ja ma olen tegelikult alati mõelnud, et kui mul nö omad lihased lapsed on sünnitatud ja siis veel energiat ja ka majanduslike võimalusi jagub...adopteerin. Mehega ei ole ma seda teemat väga arutanud, kuna me ei ela nö plaanimajanudust (heas mõttes) ja mis tuleb see tuleb. Kui kord aeg seal maal eks siis näis. Samas Soulshakeril on õigus ja selle asja peale olem ma ka palju mõelnud, et mis siis saab kui nii on. See on tegelt väga raske teema. Adopteeritud lapse jaoks peab olema armastust lämbumiseni ilmselt ja see ongi raske.

Aitasin ühel inimesel leida infot, kuidas adopteerida, panen selle info siia ka:

Lapsendamise seadus-päris all lehekülje lõpus 10. peatükk.
Sotsiaalministeerium kirjutab:
Lapsendamise sooviga tuleb pöörduda lapsendada soovija elukohajärgse maavalitsuse lastekaitsetöötaja poole, kes aitab lapsendajal kohtule vastavad dokumendid ette valmistada ja suunab koolitusele.

Kui laste saamine oleks meil raskendatud, siis kindlasti lapsendaks. Hetkel siiski pigem mitte, aga kunagi tulevikus tasub sellele mõelda küll. Oleme mehega lapsendamisest rääkinud ja mõlemad pooldame seda mõtet.
Eestis on see muidugi keeruline teema, kuna lastekodud on täis lapsi, keda lapsendada ei saa. Mu meelest on nii, et enamusel pole ära võetud vanemlikke õigusi või kuidas seda nimetataksegi. Ja siis nagu adopteerida neid lapsi ei saa

Ise olen arvamusel, et kasvatusel on väga suur roll selles, milliseks laps kasvab. Geenid annavad küll eeldused, aga kasvatusega saab enamus asju ikkagi suunata. 13a puhul on tegemist küll pigem pubekaga ja eks see mängib suurt rolli käitumises. Küll ta täiskasvanuna oskab juba hinnata seda, mis tal on olnud.

Leidsin ühe hea lehe lapsendamise kohta. http://www.omapere.ee/index.php Sealt peaks vast iga soovija oma küsimustele vastuseid saama.

Jah oleme mehega sellel teemal rääkinud küll. Praegu vast lapsendamisele ei mõtle, aga kui suuremad pesast välja lendavad, siis võib olla küll. Olen selle teemaga tegelikult kooli ajal kokku puutunud, olin lastekodus praktikal umbes kuu aega ja eks need lapsed kasvasid seal südame külge küll. Mõnikord oleme kokku juhtunud tänava peal, siis ikka suur rõõm jällenägemise üle. Õnneks lastekodud on üha enam läinud üle sellistele peresüsteemile, ka see lastekodu, kus ise praktikal olin. Lapsi õpetatakse ikka endaga toime tulema ja elu peremajades või korterites sarnaneb rohkem päriselule st. püütakse ikka enam lastele pakkuda sellist keskkonda, mis oleks rohkem kodu moodi. Aga jah, ega sinna lapse südame sisse ju ei näe...eks nad ikka ju igatsevad oma kodu ja oma vanemaid, olgu nad siis millised tahes. Selline oli vähemasti minu kogemus mõningate lastega vesteldes.