4 aastane ütleb kôige peale EI!

Kuidas kàituda, kui pea nelja aastaseks poiss meid tàiesti proovile paneb? Kui paluda tal midagi teha siis karjub vastuseks : "Ei! "
Tôukab kassi, ùtlen, et làheb oma tuppa, tema vastab - EI! Kàsin nurka minna, tema karjub - Ei!
Ühesônaga - ei oska enam! Ta on muidu vàga hea poiss, ei ole vàgivaldne ja on muidu selline rahulik, lihtsalt paneb meid proovile nùùd ja mina ei tea, kuidas reageerida. Et palun andke nôu!

Ilmselt on tàhelepanu vajadus jah, olgugi, et tàhelepanu puudust ei tohiks olla. Eks probleem on vàike venna, ta pole mul ikka harjunud , et pole ainus enam kes tàhelepanu keskmes. Aga ju paneb ka nùùd piire paika, et kui kaugele ta vôib oma kisaga minna enne kui me keelame.
Ma lihtsalt enam ei jaksa, kui kùmme korda peab lapsele kordama, et peab kingad jalga panema ja tema vedeleb kingade kôrval ja ùtleb, et ei saa pandud, ise samal ajal naerab! Ja oskab kùll, lihtsalt ei taha.

Kindlasti on see suurenenud AINUtäelepanu vajadus. Ma olen sellise asjaga just töö juures pidanud tegelema, ka 4-aastane poiss, no täitsa vöimatu, muidu aga selline tore laps. Tegime lausa programmi, kuidas ta käitumist normaalsuse piiridesse tagasi saada.
*Löpetasime ta peale pahandamise. St ei kurjustanud iga kord, kui ta midagi keelatut tegi, va kui kellelegi töesti liiga tegi. Sest et iga kord, kui ta millegagi hakkama sai, vaatas ta meie poole, et noh kas panite tähele? Nägite jah?!
*Vötsime temaga aja maha üksühele tegelemiseks, st mu töökaaslane tegeles teiste lastega ja mina ainult temaga, lugesime raamatut vms.
*Suurendasime ta otsustamise vöimalusi- veetsime rohkem aega öues, kus ta sai joosta ja mängida ja köva häält teha, ilma et me pidevalt meelde oleks pidanud tuletama, et ei tohi joosta (nagu siseruumides) ja karjuda (nagu sees).
* Kui ta siiski näiteks kedagi löi vms, siis töstsime ta otsekohe ja ilma mingi diskussioonita teise kohta, teistest eemale, omaette.
3-4 nädalaga saavutasime, et ta enam ei töuganud ega tirinud teisi lapsi pidevalt, et ta meelega meid ei provotseerinud, üleüldse oli muutunud rahulikumaks.

Ma ei tea, kas möni nendest punktidest sind aitab, aga ehk siiski? Äkki aitab kuidagi sellist koostööd teha mehega?

Aitàh, VàikeTama!
Koolis on ta vôrreldes teistega rahulik poiss, ei löö teisi lapsi, seltsib hàsti jne. Tema pàrast probleeme ei ole. Kodus selle-eest tôukab pidevalt nii kasse ja vàikest venda. Kui mina vôtan vàiksema sùlle siis tema tahab ka tingimata.
Katsun su antud nôuanded siis praktikas làbi proovida, ehkki teda tema enda tuppa tôstan pàris sageli. Hiljem tuleb ta vàlja lubadusega olla hea poiss ja mitte tôugata vàikest venda ega kasse aga lubadus kehtib kuni jàrgmise korrani. Ta nagu saab aru, et ma annan talle nagunii kôik andeks ja et ta vôib teha mis tahab, mis tegelikult ei ole ikka pàris nii. Tegelen ka temaga kahekesi ikka palju. Vôib-olla on see iga? Olen nàinud tema sôpru samas eas mànguasju vastu seina viskamas jne