Kohtumislood

Oli aasta 2010 ja mina, just üle saanud järjekordsest valusast lahkuminekust, lubasin sõbrannale "Sel suvel olen vaba ja vallaline, mitte ühtegi suhet!" Veetsin väga palju aega sõbranna juures (elasime üksteisest 80km kaugusel). Pidutsesime ja möllasime ringi. Mingil hetkel meenus mulle, et sõbrantsi venna klassivennaga (edaspidi I.) olin kunagi ammu suhelnud. Proovisin, kas ta number veel eksisteerib. Nii oligi. Aga koguaeg oli tal miskit muud teha. Peale Jaanipäeva läksin ema juurde. Siis otsustas I., et on õige aeg mulle helistada. Kurtsin muret, et pole enam nende kandis. Tema ütles, et kui ta minu juurde sõidab, siis ikka ju välja lähen. Käskisin oma sõbranna peale korjata ja nõustusin.

Kui kokkusaamiskohta jõudsin, nägin, et kutt sõidab võõra autoga ja et tal on kaasas sõber. Selge, sõbra auto, sõber maksis kütte ja selle pärast tuldigi. Aga mis mul sellest, õhtu oli igav, ema juures kiskus juba päeval tüliks... Siis tuli äkkotsus - võtan oma asjad ja kihutame sõbranna juurde. Mõeldud, tehtud. Sõidu ajal jutustasin rohkem sõbrannaga, poisid olid mõlemad päris vaiksed. Sõbranna juures hakkas I. sõber minuga juttu ajama. Selline tühipaljas loba. Lõbustasin ennast väikese flirdiga. Ega nad tol õhtul enam kaua polnudki.

Järgmisel päeval helistas mulle R., I. sõber. Küsis, mis me teeme. Mis seal ikka, tol hetkel nautisime päikest ja pruunistasime ennast. Poisid tahtsid niisama külla tulla. Viskasime korvi ja läksime lähedalasuvasse linna tsillima. Õhtul istusime sõbranna juures, talle tulid tuttavad külla. R. otsustas, et jääb ka meiega. I. sõitis minema. Nagu ikka, väike jook, et tuju parem oleks. Meie käisime R-ga ikka õues suitsetamas (sest keegi teine suitsu ei teinud). Mida tunde edasi, seda lähedasemaks me saime (teate küll seda joogisepeaga lähedaseks saamist). Vastu hommikut väsis R. ära ja ma viisin ta magama. Lubasin veel, et lähen ka kohe-kohe kaissu. Lasin ta kergeltöeldes üle, sest ise magasin ma üldse teises toas. Hommikul, kui ta ära hakkas minema, tahtis mulle ühe musi teha. Ma blokkisin ja leidsin kõige lollima vabanduse ülse "Öösel hammustas mind sääsk ja mul on huul paistes." No ei tekitanud minus huvi see noormees.

Sama päeva õhtul läksin hääletades oma päris koju. Kuna ma olin päris pikalt ringi rännanud, otsustasin rahulikult võtta. Sain just tassikese teega maha istutud, kui saabus sõnum "Eile oli okodoki? Mis täna teed?" Saatsin vastuse, et ikka oli normaalne ja istun kodus. Helistas siis R. ja uuris, kuskandis olen. Ütlesin, et kahjuks kodus. Ja siis, üllatus-üllatus, tema ütleb, et on ainult 20km kaugusel linnas. Tuli mulle siis külla, omal auto rahvast täis. Kallistasime, rääkisime kaks sõna juttu. Kutsus mind kaasa. Mina jälle blokk. Seekord olid mul kõik riided pesus Siis küsis ta hoopis "Ikka on mokk paistes?" Ja sel hetkel nägin ma tema naeratust Ja kohe järgnes ka esimene pisikene musi.

Järgnevad päevad hõljusin pilve peal Sõnaotseses mõttes. Ta tuli mulle veel külla. Järgmisel korral kindla plaaniga mind kaasa võtta. Blokkisin, mis ma blokkisin, aga uudishimu sai võitu. Tahtsin näha, kui tõsine plaan tal minuga on. Esimene õhtu tema juures oli äärmiselt üllatav. Vaatasime jalgpalli, istusime tema sõpradega õues ja uinusime teineteise kaisus. Ma kujutasin omale ette, et ta on üks neist kuttidest, kes tüdrukule esimesel võimalusel püksi tahab pääseda. Vastupidi, nii viisakat noormeest pole mul kunagi olnud. Järgmisel hommikul sõitis ta pealinna tööle. Enne viis mu ilusti koju. Õhtul saatsime sõnumeid. Ja nii see aeg läks.

Sügisel sõitis ta Soome. Kartsin, et see on meie suhte lõpp. Mitte sinnapoolegi. Võib öelda, et kogu see eemalolek tegi asja veel tugevamaks ja kindlamaks. Üldse polnud ma kunagi varem tundnud kellegi vastu sellist usaldus nagu tema vastu.

2011, 3. märts, peale pelgalt 9 kuud suhet, juhtus midagi ootamatut. Hommikul, kui ma silmad lahti tegin, oli esimene asi Härra suust "Juba ammu tean, et just sina pead olema mu laste ema!" Sel päeval me kihlusime. Siis läks ta veel mõneks nädalaks Soome tagasi ja kuu lõpus kolisime päris oma pessa.

Nüüd, selle aasta 25. juunil täitub meil kaks aastat. Meil on imeilus pisike tütar ja õnn on meeletu.