Kes, miks ja kuna?

Mina olen väikese Alma Naomi emme, kes jäi üksinda juba raseduse algusest peale. Lapse bioloogilise isaga oli mul (kogemata) rasestumise hetkel seljataga 18 kuud pikk usalduslik suhe, küll elasime kahes erinevas riigis- seega distantssuhe, mis löpuks käis mulle kahjuks üle jöu nii emotsionaalselt kui rahaliselt.
Kahjuks ei olnud mees valmis olema distantsisa, elades pöhimötte järgi- kas köik vöi mitte midagi.
Olen läbi elanud emotsionaalset väga raske raseduse, kuid nagu arvata oligi, läks minu jaoks kergemaks, kui beebi siia ilma sündis ja seega igasse mu päeva palju röömu hakkas tooma!

Hetkel mul lapse isaga mitte mingit kontakti pole, ei igatse seda ka, ning tunnen lausa füüsiliselt, kuidas elu läheb jälle ülesmäge! Muidugi on vahel raske puhtpraktilises küsimustes, nagu näiteks 24st tunnist ööpäevas jääb puudu, kuid see on üle elatav.
Ma ei veeda sekunditki kurtes selle üle, kui raske on olla üksikema- negatiivsus toodab veel rohkem negatiivsust. Röömustan hoopis selle tingimusteta armastuse üle, mida ma oma lapsega jagan ja mida keegi mult ära vötta ei saa, ning keskendun meie kahe elu vöimalikult mönusana hoidmisele!

Üksi olen nüüdseks olnud juba 3 aastat (põhimõtteliselt sellest ajast saati kui olin viiendat kuud rase). Septembri lõpus saab minu pisike ilmaime Karola 3.
Minu lugu pole sugugi ebatavaline: me olime hr issiga juba korra koos olnud (4a) ja
siis aasta lahus ja Karolale sai algus pandud selle nö uue katse ajal.
Viienda raseduskuu ajal ilmus hr issi ellu uus armastus ja sest saati
ta enam last omaks ei tunnista.
Pärast
laiali minekut sain paari kuu jooksu ainult sõimukõnesid, siis jäid
need lõpuks ära. Kui poleks olnud tema isa surma, paar nädalat tagasi, siis poleks me vist juba üle 2 aasta sõnagi suhelnud.
Kui sain aru, et
sõimukõnesid enam karta pole vaja... vast siis umbes 3 kuud pärast
lahku minemist, sain aru, et olen vaba. Aga lõplikult üle saanud pole ma vist siiani...
Hetkel tean, et kuni ma tema või siis tema
uue kaasaga ja nende uue lapsega kusagil kokku ei põrka, siis on kõik OK. Ma tean ja tunnen,
et meil on tegelikult vedanud, et ta meist midagi teada ei taha.
Mitte mingi hinna eest ei tahaks ma teda tagasi oma ellu, praeguse seisuga ka lapse isana mitte
võin vabalt öelda, et Karola polnud planeeritud laps, aga kahetsenud, et ta sain, pole ma hetkekski (abordi võimalus oleks mõeldav olnud ainult siis kui test oleks näidanud väga suurt võimalus väärarenguks

Olen samuti yksikema,kasvstan 7 kuust poega.Saatuse tahtel oleme me issiga eraldi.Tema Eestis,mina Soomes.
Keeruline ja pikk lugu...Lapse soov oli meil suur.Kui rasedaks jäin,oli röömu väga palju....Kuid mitte kauaks.Meie issi pööras ära.Iga asi mida ma tegin oli kas valesti vöi polnud hästi...Tänu sellele sain ma alati söimu.See kestis vahelduva eduga.Ma ei saa öelda,et meil oli koguaeg halvasti,tegelikult oli meil ka häid aegu....Kuid,kui olin last kandnud kuskil 6,kuud,suvine aeg siis,tahtis ikka Ta väljas käia,grillida ja juua,minule see aga ei meeldinud,et mina pean kodus olema,ja tema kuskil söpradega chillimas.Sellest tuli tyli ja see kestis kuni 7 raseduskuuni.Minul sai villand kogu sellest jamast.Sain vöimaluse Soome elama tulla,kuna ema mul siin töötab.Lapse issile see aga ei meeldinud,palus ja anus,et ma tagasi tuleks,kuid ma ei näinud mötet sellel,sest kartsin,et köik kordub uuesti...
Siin Soomes olen olnud ligi aasta(juulis saab)Ja nyyd ma tunnen,et tahan tagasi Eesti,meie issi juurde...Me suhtleme ja väga tihti...Tunnen,et ta on muutunud ja oleks hea issi oma pojale,sest Tema soov last saada oli väga suur...
Kuid Eesti ma tagasi minna ei saa,enne kui olen siin Soome registris olnud 2 aastat...Pean veel aasta siin olema ja antud hetkel me ei saakski tagasi minna,sest Tal probleemid,mille töttu me ei saa koos olla :kezzy:

Tervitus Kõigile
Olen nüüdseks üksi olnud paar päeva oma rasedusega . Läksin oma kutist lahku reedel ( 16.10.´09 . ) . Ta tahtis küll last , aga mitte niivara . Aga juhus veidi teisiti . Ja kuna ma ei taha ja kardan teha aborti , ja olen seda piisavalt palju teinud , siis ma arvan , et nüüd oleks see aeg laps ilmale tuua ja pühendada oma elu talle , sest tema on minu ainuke soov , millepärast ma oma eluga edasi tahaks jõuda . Noormehe nimi on Aivar ( 22.a ) , kellega ma olin pikka aega koos ja lahku läksime me sellepärast , et kui algul oli meil usaldus üksteise vastu olemas , siis järsku tundsin , et ma ei saa teda usaldada , sest ta suudles teise naisega ja ma tundsin end veidi petetuna ja ma ei lasknud tal endale pähe istuda ja kolisin minema tema juurest . Nüüdseks elan oma vanemate juures ja vanemad suhtuvad sellesse rahulikult , ja on mulle toeks . Ja ma arvan , et ma ei jäta seda asja niimoodi ja panen talle alimendid peale ja kasvatan last üksi ja annan talle vöimaluse kord kuus oma last näha , kui ta tahab . Natukene raske on , aga loodan siit klubi poolt ka mingit toetust saada , et elus edasi jõuda . Loodan , et saan hakkama .

Tere HappyBobbleKid,
ma arvan, et sul on vaja natuke rahu ja vaikust, ning aega järele mötlemiseks, Loodan, et leiate lapse isaga siiski ühise keele ja köik laabub kenasti

Raseduse ajal muidugi hormoonid m8llavad ,aga ma arvan et sa tegid vaga 6ieti ,et asjad kohe paika panid!
Sul endal parem! :smaili:
ja tavaliselt paneb see mehe m6tlema ja sind rohkem hindama.
Nii et kui ta sust vahegi hoolib ,siis roomab ta varsti su jalge ees.
Kui mitte ,siis ta pole vaart su pisaraid ja sydamevalu.

Ma ka siis pms üksikema...lapse isa küll tahax meiega koos olla ja elada aga mina ei taha....tühjad lubadused jne on tunded täiesti kustutanud...kindlasti arvatakse, et olen egoist, kes ei mõtle lapsele, et võtan lapselt võimaluse ema ja isaga koos elada aga ausalt öeldes arvan ma, et teen lapsele teene, et ta ei pea elama närvilises perekonnas, kus vanemad pidevalt nääklevad ja tülitsevad....
niiet liitun teiega...

Ele nii kahju, ei teadnudki. Aga usun, et teed õigesti, kuna näen kuidas mu vennalaps peab kasvama. Nad ka naisega käivad kogu-aeg kokku ja lahku ning tülitsevad alatasa. See ei mõju lapsele hästi kui peab sellises pidevalt muutuvas õhkkonnas üles kasvama. Tubli oled. Edu ja jaksu sulle. Pisikesele ka pai

ele
Loomulikult on lapsele parem rahulik ja r66mus emme ,kui kodused tylid v6i mis iganes see issi teil teeb seal.
Nii et ara yldse arva et keegi sind hukka m6istab.
Mida halba see mees tegi? kui kysida tohib?

valetab, annab tühje lubadusi...teeb jutu järgi end paremaks jne kui tglt on....tglt me läksime lahku enne juba kui teada sain, et rase olen...aga ma pole kordagi mõelnud, et teex aborti...ja nüüd on mul üks kolme nädalane printsess, kes toob igasse päeva rõõmu:)

Tore, et lapse alles ikka jätsid. Algul on kindlasti üksi raske, aga ajapikku kindlasti harjud ära. Loodan, et sul on keegi , kes toetab( vanemad, sõbrad).

sõbrad kes toetavad palju ja lapse isaga sõbrasuhetes....saab küll kakeldud kui raha teemal juttu tuleb aga noh:)

Siis on hästi:)

Me oleme ka siin alati olemas su jaoks kui tahad kurta ,n6u kysida v6i niisama raakida.
foorumis on piisavalt teemasid iga asja kohta.
Ma olen ka yksikema olnud ja tean tapselt mida k6ike peab yleelama.
Hasti palju j6udu sulle ja kui sul on kubus peal siis m6tle et yks paev oled jalle 6nnelikum kui kunagi varem.
Ara hoia minevikust kinni. Never ever. :yes2:

Ele Ma olen ka üksikema "kohe algusest peale", ja vöin sulle lubada rasket, kuid piiritut önne täis järgnevat aastat Kerge see ei saa olema, ei. Kuid- sa ärkad igal hommikul önnetundega südames, ning mida paremat üks inimene veel soovida oskab?!!

Kuidas see käib?

Mul on sünnituseni jäänud napp kuu aega. Terve rasedus on möödunud
võideldes ja ennast alla surudes. Lapse isa leidis endale uue armastuse
kuu aega peale uudist, et olen rase. No ametlikult koos ei olnud me
juba ammu, aga samas 2,5 aastat oli meie vahel miskit palju enamat kui
sõprus kunagi olla saaks.

Olen talle algusest peale raiunud-minul pole tema uue suhte vastu mitte
midagi, aga mina ei taha temaga suhelda kui temal on uus naine. Eriti
kui ta on selle naise leidnud ajal mil mina temalt last ootan. Sest
praktiliselt on ta mu ilma jätnud kogu toetusest. Nojah, ta tahab
aidata mul asju tõsta ja poes käia ja vankrit valida. Aga see ei ole
see, mida mul vaja on. Ma saan ise ka hakkama asjade tõstmisega või
võin sõbrad kutsuda selleks. Mul on vaja kedagi, kes teeks pai, kui
kõht valutab või lohutaks kui tuju eriti kehva. Mul on vaja kedagi, kes
vahel kallistaks. Lihtsalt siiani on ta kõike seda mulle pakkunud, enam
mitte. Nüüd saan ma talt juba kuude kaupa ainult sõimu ja valesid.

Kahe nädala eest sain teada, et juba novembri kuust on ta maganud selle
uue naisega. No mulle oli ta siiani väitnud, et nad ei suhtle enam. Ja
sellepeale kuulsin ma kuidas minuga ei olegi võimalik aus olla, mind ei
olegi võimalik austada.

Ma tahan tast vabaks saada. Väga tahan. Ma tahan ka eluga edasi minna.
Ma tahan ka ise valida, kellega suhtlen (ja see ei ole tema). Tema aga
süüdistab mind lapselt isa ära võtmises ja lapse elu ära rikkumises. Kuidas ma olen egoistlik ja väiklane ja mõtlematu. Kas ma olen? Ma ei tea enam, mida arvata. Äkki ma olengi halb ja nõme ja rikun kogu oma lapse elu ära? Aga kuidas laps saab kasvada keskkonnas, kus ema koguaeg alavääristatakse ja mõnitatakse?

Viimasel ajal olen hakanud kartma kõike seda, mis saab siis kui põnn sündinud on. Kuidas ma üksi hakkama saan? Ma ei näe enda ümber sõpru, kes suurt aidata tahaksid. Kõigil on oma elu elada. Pere elab teises Eesti otsas ja nemad ka ei mõista mu soovi lapse isaga suhted lõpetada. Tähendab ma pole neile rääkinud sellest, et tal teine naine on ning seepärast nad oma jutuga üritavad ikka suunata meid kokku. Mis on viinud selleni, et ma ei taha enam nende kõnedelegi vastata, et kuulda jälle kuidas ma peaksin olema leplikum ja paindlikum.

Aga kuidas saab hakkama kui pole sekunditki võimalust eralduda? Näiteks kasvõi kui poest on vaja midagi osta, siis sellise nädalaajase beebiga mööda poode tuuritada pole ju hea..Või kuidas kogu elu korraldada nii, et ise ellu jääda.

Ma mitte hetkekski ei kahtlegi selles, et lapsest saab minu päevade päike ja rõõm. Aga kardan just igapäevaste toimetuste ja tegemiste koormat.

ja muidugi seda suurt suurt kurbusekoormat, mis mind viimased nädalad on vaevanud. Sest ma tunnen ennast väga reedetuna ja alandatuna ja sealjuures mul justkui polekski õigus nii tunda...

Hästi suur kallis sulle Helen412!!!!!!! Ja me oleme siin sinu jaoks alati olemas, kui vaja!
Lugesin su postitust ja tahaks nii aidata, kui oskaks....
Katsu môtelda ainult oma lapsele, temal on sind vaja.

Helen412 oled tõesti raskes olukorras. Kõige tähtsam: katsu endale kindlaks jääda ja talita nii nagu arvad, et sulle ja lapsele kõige parem on!!

Helen412

Ma möistan su muret ja kui raske sul on... Ainus asi mida oskan soovitada, on et sa räägiksid oma peele köik ausalt ära ning veedaksid vöimalikult palju aega nendega, kui nad vähegi sulle moraalseks toeks on. Ka praktlises möttes on vaid kasuks pere juures olla ka tükk aega peale sünnitust (veel parem, juba enne- mis siis kui tuleb erakorraline keiser, vajad siis kindlasti abi).
Olen oma lapsega üksi olnud alates raseduse esimesi nädalaid, nind ei olnud kunagi lapsest lahus kuni enamvähem täiskohaga tööl hakkasin käima, ta oli siis ligi aastane. Esimesed kuud veedadki önnejunnis ja lapsega mässates, nii et köik ta isaga seotu jääb väga tahaplaanile.
Enne tähtaega varu külmkapp ja sügavkülm toitu täis, kappi palju snäkse, ning külmikusse kohukesi- värske emmena üksi askeldades sul eriti jaksu ja aega süüa vaaritada ei ole
Oiiii kui näljane ma vahest olin, kui tibu tuttu ei tahtnud jääda ja rinna otsas söi ja piuksus ja köik see

Rasked ajad algavad hoopis hiljem, aga sul on aega selleks ette valmistuda ning see ei pruugigi nii minna

Ole tugev, saada see idikas oma mötetest kus see ja teine ning ära vöta köhubeebilt hellaid mötteid, asetades neid möttetutele inimestele. Mötle lapsele, lapsega, lapsest!

VäikeTama väga ilsuti öeldud. Ma tean ka , mis tunne on näljane olla, kui laps ei taha magama jääda ja istub juba mitmendat tundi tissi otsas

Kolisin edaspidise jutu sobivama teema alla SIIN ! Seal mulliseme edas!

Ma võtan ka end siia rivvi . Olen lapse isast lahus pea 2 aastat. Lõplikult kolis lapse isa välja kui laps oli 2 aasta ning 8 kuune. Meie eesmärgid, iseloomud ja soovid elult olid liiga erinevad ning see viis ka lahkuminekuni. Pluss mõned asjad veel, mida foorumis lahkama ei hakka

Tere tercu!!
Oled meie seas teretulnud! Õnneks meid üksikemmesid siin niiväga palju polegi Lahkamisosakond on meil ka täiesti olemas, kui sul soovi on sinna pääseda, saada mulle priva!

mina ka siin meil siis lapsed said lapse ja mingi aja jooksul saime lihtsalt aru,et me oleme väga erinevad inimesed

Koe nii noor või?