Leivategu ja sellega seonduv

Mul läheb ka leib alati pealt katki,pole nagu selles probleemi näinud. Peaasi et maitsev on.

Kas mitte akki sellepärast ei tehta leivale rist v6i augud peale, et rebenemist vältida?
Babyapple on meil see leivaproff siin.

Ma arvan, et sinu leib läks lõhki, sest nö kerkis üle.
Augud tehakse leivale kahel põhjusel - esiteks, et leivast suuremad õhumullid välja pääseks ja teiseks saab
aukude järgi hinnata, kas leib on parajalt kerkinud.
Ma loen leiva sisse aukusid tehes leivale ka head sõnad peale, eriti kui küpsetan mõnele tuttavale või/ja haigele (mõtlen peronaalselt sellele inimesele ja panen aukudega ka hääd soovid teele.
Kui augud on pea-aegu kinni kerkinud on paras aeg leivad ahju küpsema panna.
Kui leib üle kerkib, siis hakkab pealt pragunema.
Püüa enne leivad ahju saada kui nad pragunema hakkavad!

P.S. Ma pole proff, olen eluaegne õpilane nagu me kõik.

Mul on ema-isa juures see elektriline leivaküpsetaja. Kui neile külla lähen, siis nad alati paluvad, et ma saia käima paneks. Nad ise natuke pelgavad uut masinat, kuigi minu meelest seal kõik väga lihtne.
Eriline hitt on valge sai pizza maitseainega!

Hääd alanud uut Tiigri-aastat!
No ma olen teinud leivale peale nii auke kui ka risti, aga ei midagi. Kogu aeg praguneb. Viimane kord isegi jälgisin, millal see pragu hakkas tekkima - umbes 30 minti peale ahju panemist. A ju ma pean siis taina natuke vedelame jätma (kuigi nö õpetaja, soovis just hästi "kõva" taina teha).
Probleemi ma selles praos muidugi ei näe, kuna leib maitseb ju imehästi (peale ise leiva tegama hakkamist käsi eriti poe leiva järgi ei siruta). Lihtsalt kui külalised tulevad, siis tahaks nagu ilusa pätsi lauale panna, mitte pragunenud känaka ........

Huvitav mul küll ei pragune aga kas sa teed vormileiba või pätsileiba, mina teen leiba vormis, väikemad pätsileivad pragunevad küll aga külgedelt.

teen vormis. aga eks ma järgmine kord kui küpsetan, püüa pildid teha ja siia üles panna.....

ellip kirjutas:Hääd alanud uut Tiigri-aastat!
No ma olen teinud leivale peale nii auke kui ka risti, aga ei midagi. Kogu aeg praguneb. Viimane kord isegi jälgisin, millal see pragu hakkas tekkima - umbes 30 minti peale ahju panemist. A ju ma pean siis taina natuke vedelame jätma (kuigi nö õpetaja, soovis just hästi "kõva" taina teha).
Probleemi ma selles praos muidugi ei näe, kuna leib maitseb ju imehästi (peale ise leiva tegama hakkamist käsi eriti poe leiva järgi ei siruta). Lihtsalt kui külalised tulevad, siis tahaks nagu ilusa pätsi lauale panna, mitte pragunenud känaka ........

Aga kas sa leiba kastad ka ahjus? Ma pintseldan ahjus leibasid veega 2-3x .

Ehk siis, kui liha ei viitsi ise leiva peale panna.

Tegin kodus leiba. Ei olnud vau- effekti. Et viimane juuretisepojuke ära kasutada, tegime 1/3 leivakogusega (sinise pealkirjaga retsept)"laisa mehe leiba"- peitsime pisikeste leivapätsikeste sisse ära ühe pisikese pihvi. Päris mugav süüa. Läbi küpses ka olenemata mu hirmudest kenasti. Laps arvas, et lisaks pihvile oleks tulnud ikka juustu ja hapukurki ja ketšupit ka kohe sisse küpsetada
Hea järgmisel päeval, kui leib on pehmeks läinud kilekotis. (panen kuumalt kilekotti, lasen öö seista seal).

Kuidas ma siia pilti lisada saan?

HoneyMoon nii isuäratav leib

siuke värk et esimene kord tipp topp leib edaspidised 3 korda ei kerki,jääbki selline madal,tiheja nätske juuretis välja vahetatud ikka ei toimi,äkki on nõuandeid.

Juuretist hoiad augustatud karbis/purgis? Et ei oleks liiga umbne ega päris lahtine?

raul kirjutas:siuke värk et esimene kord tipp topp leib edaspidised 3 korda ei kerki,jääbki selline madal,tiheja nätske juuretis välja vahetatud ikka ei toimi,äkki on nõuandeid.

Ilmselt ikka juuretises viga või siis on leiva käärimiseks ja kergitamiseks vähe sooja olnud.
Milles seisneb juuretise välja vahetamine? Kas teed ise uue juuretise või saad kellegilt toimiva juuretisepoja juba?
Kui juuretist ise teed, siis lähebki umbes 3 leivategu, enne kui ilusti tööle hakkab.


Ma panin eile öösel juuretise käärima. Kardsin küll, et äkki on liiga vana (pole ammu leiba teinud) aga õnneks vahutab nunnuke kenasti.
Loodan, et leivategu õnnestub.

Olen ka mõned korrad leiba teinud.Esimene kord õnnestus väga hästi, kuid teine kord oli pealt kivikõva, kolmas kord küpses lõhki jne.Neljandal korral tundus, et jahu oli nagu vähe, kuid leib tuli priima.Kokkuvõte:jahuga ei maksa liialdada, kui leib on juba vormis, siis annatalle aega rahulikult kerkida.Olen ka küpsetamise lõpupoole katnud leiva fooliumiga ja see on aidanud kivikõva kooriku vastu.

Nii, ma liitun ka nüüd leivaküpsetajatega Olen nüüd 2 korda algusest lõpuni ise kõik taigna teinud. Päris esimest korda sain valmis taigna. Esimene leib tuli natukene mage, kuid teine tuli juba päris hea. Nii mõnus pehme on isetehtud leib. mul tuli ka mõlemal korral üks suur pragu sisse, aga see maitset ei riku. Eriti hea on siis, kui mikrokas leivaviil soojaks lasta ning kohe võid peale määrida. Nämm:D

Mul hea meel et sul leivategu õnnestus Monique

Ja, see on tõesti hea.

Mina hakkasin küpsetama novembris ja nüüd on leivategu käpas Esimestel kordadel jäid nätsked ja pragunesid pealt katki, aga nüüdseks enam mitte. Mulle nii maitseb enda tehtud leib

Minu leivaküpsetamine - selle rõõmud ja valud...

Veebruari alguses, kui Peedule tagasi jõudsime, võtsin kätte ja segasin kokku juuretise. Minu juuretis sai tehtud Veski-Mati rukkijahust, veest ja ühest väikesest hapust koduõunast. Segasin selle kokku ja kuna parasjagu oli külm periood ning palju kütmist, panin ahju kõrvale sooja. Juuretis sai elutsema umbes liitrise purgi sisse, kaaneks õhuke tükk majapidamispaberit. Paar päeva käisin teda vaatamas ja imetlemas ning nägin hästi, kuidas ta purgis "kasvas" ja jälle kokku tõmbus.
Lõpuks oli käes hakata esimest eeltainast valmistama. Tegin selle Nami-Nami retsepti alusel (http://www.nami-nami.ee/recipe.php?q=detail&pID=9479), igat kriipsu ja punkti jälgides. Eeltainas jäi seisma umbes 14neks tunniks, peale mida võtsin sealt poole purgi juuretist ning panin külmkappi järgmist korda ootama. Seejärel lisasin, jällegi eelmainitud retsepti alusel, kõik muud ained. Vormiks oli mul üks, 39 cm., keeksivorm. Kuna olen kuulnud, et leivataigen on tohutult hea kerkimisega, sai vormi norm ruttu täis ning ülejäänud taigna sokutasin ümmargusse koogivormi. Vormid määrisin igast nurgast hoolikalt võiga, et hiljem leivad kenasti kätte saada. Lasin neil punkti pealt kolm tundi taignal kerkida ning seejärel panin ahju. Küpsetasin siis 10 minutit 250 kraadi juures ja seejärel veel tund aega 200 kraadi juures.
Välja võttes keerasin vormid tagurpidi lauale ning umbes viie minuti pärast tõstsin need üles ning leivad olid ise kenasti lauale vajunud. Määrisin leivad kohe võiga kokku, et säiliks ilusam läige ning koorik jääks pehmem. Seejärel kolisid leivad küpsetuspaberisse jahtuma.
Kui ma ükskord neid maitsema sain, oli pettumus tohutu. Leib oli hapukasmagus, nagu sisaldaks see meeletus koguses suhkrut. Kartsin, et juba juuretise tasandil on midagi viga. Arvestades, et olin nii mitu päeva vaeva näinud, kiskus pisara silmast välja. Mees proovis ka ja lohutas: "Polegi nii hull, kui arvasin - koogi pähe võib ära süüa!"





Teine kord tegin jälle valmis eeltaina, lasin sel umbes kaheksa tundi kerkida ning valmistainal umbes kolm tundi - kerkimist peaaegu ei toimunudki. Suhkru asemel panin seekord kolm supilusikat mett, nagu mulle soovitati. Valmis leib oli õige maitsega, aga sees oli nätske osa, mis hammaste külge kleepus, ühesõnaga - jälle jama

Kolmas kord käis mees mulle rääkimas, et lisaksin seekord kindlasti ka pärmi. Hoidsin keelt hammaste taga ja otsustasin, et ei mingit pärmi! Küpsetamise jätsin seekord öö peale, mil pere juba magas. Väsinud peaga lisasin juba kõik ained eeltainale, kui meenus, et polnud juuretisepoega välja võtnud Koukisin äärtest, kuna lisandid olid keskel kuhjas, oma laia puulusikaga osasid, kus paistis olevat naturaalne taigen. Käsi värises pärast seda apsakat ja mõtlesin, et leivategu pole ikka naljategu ja äkki ongi mu leivad senini seetõttu untsu läinud, et pole liiga südamega asja juures olnud. Kuskilt ajusopist meenusid kunagi kuuldud lood sellest, kui väga austasid vanad eestlased leiba ja leivategu ning esitasin endale küsimuse, kas äkki neil (eba)uskumustel võis mingi tõsine tagamaa olla... Kuna oli südaöö, hakkas leivategu paistma sellises valguses, nagu kutsuksin vaime välja või tegeleksin mõne muu kõrgemate jõudude rituaaliga...
Seekord lasin valmistaignal hoopis lühemalt kerkida (umbes 2 tundi), sest mõtlesin (ja nii arvas ka mu sõbranna), et kui retseptis on ette nähtud kuni kolm tundi kerkimist, äkki kergitasin eelmine kord üle. Küpseda lasin üle poole tunni kauem. Valmis leivad olid seest nätske massiga, kuid veidi vähem, kui eelmine kord.

Neljas kord käis mees pärmijutuga juba niivõrd pinda, et palusin tal köögist lahkuda. Ei teinud midagi oluliselt teisit, kui eelmine kord, eelkergitust tegin kümme tundi, valmiskergitust täpselt kolm tundi (näha oli, et leib oli kerkinud umbes poole sentimeetri võrra, mida eelneval kahel korral ei juhtunud). Lootsin, et äkki oli asi juuretises - et see vajas nö. sissetöötamist, mida kuskilt kuulnud olen. Valmis leib - jälle veidi vähem nätske massiga, kuid siiski, mitte "õige". Söödi siiski ära, nagu ülejäänud senised leivad, ehkki sisemus sai kõigil välja kougitud.
Neljandal korral, kui leib ahjus küpses, lugesin netis läbi meeletul kombel artikleid leiva valmistamisest. Esimest korda jõudsin ka Nami-nami foorumi vastavasisulise teema peale, kus sai läbi töötatud umbes kolmkümmend lehekülge inimeste isiklikke kogemusi.
Kõige tähtsam, mida õppisin:
Leivataigna kerkimise aeg on individuaalne ning seda ei vaadata kella, vaid reaalse tõusmise järgi!
Veel sain teada:
*Rukkileib on äärmiselt tervislik - 6 viilu rukkileiba katab päevasest mineralainete vajadusest 60-80% ning vitamiinide vajadusest 35-50%. Pärmi lisamisel lisanduvad rukkileivale ka sellised soovimatud kõrvalnähud, nagu seedehäired.
*Esimesel leivateol peaks võtma kõiki aineid poole vähem (ilmselt siit siis meeletult magus maitse, kui panin kogu suhkrukoguse, kuid pead anda ei saa, sest edaspidi olen üksnes meega leiba teinud), kuna juuretises pole veel piisavalt jõudu.
*Ahjud on väga erinevad. Et saaksin minu jaoks sobiva mõnusalt krõbeda ja tumeda kooriku, pean hoidma leiba ahjus 250 kraadi juures ligi 20 minutit.
*Kui taigen on juba kerkinud, peab selle ahju toimetama äärmise õrnusega, kuna muidu võib see uuesti kokku vajuda ja leib jääb taaskord nätske.
*Leiva pinna saan ilusa sileda, kui teen enne käed märjaks ja siis seda silun, sest kuivade kätega kleepub see käte külge.
*Juuretisele tuleb tõepoolest anda aega end sisse töötada.


Viies kord lasin kerkida eeltaignal kuusteist undi, mis oli vast isegi liiga pikalt, aga kuna mul olid sellal ebamugavad toonused, ei saanud ma lihtsalt varem voodist üles. Valmistaigen kerkis kolm ja pool tundi ning oli ilusasti kahekordseks tõusnud küpsetasin leiba 250 kraadi juures 20 minutit, seejärel tund aega 200 kraadi juures. Tulemus oli super
Tahtsin oma imemaitsvast suurteosest pilti ka teha, aga see sai väga ruttu lõpusirgele ja kui otsustasin seda vähest, mis veel alles oli, pildistada, hüppas fotoka aku alt

Pärlike, Nii vahva lugemine !!!!

Ja teretulemast küpsetajate klubisse!

Ega leivategu pole käikitegu ja seda suurem on rõõm hästi õnnestunud tulemusest!

See on õige, et leivateol ei saa kella minuti pealt vaadata, vaid ikka hellalt piiludes saad teada, milline olukord paistab ja millal on paras aeg järgmiseks etapiks!

Pildil olev leib on väga isuäratav!




Ma küpsetasin ka täna leiba. Ühe leiva (küpsetan alati 2 leiba) andsin sõbrannast naabrile ja tal oli nii hea meel!
Pilti muidugi teha ei jõudnud ja nüüd on leivast ainult nukk alles.

Pärlike, väga õiged punktid oled välja toonud Kerkimisaega ei saa jah kella pealt vaadata, vaid selle järgi, kuidas leivataigen kerkinud on. Kuna sa alustasid oma juuretisega, siis lähebki mitu leivategu aega, et juuretis tugevaks saada. Mina läksin lihtsama vastupanu teed ja alustasin küla pealt saadud juuretisega
Ja kindlasti ei tohi leiba teha paha tujuga ja kiirustades!



Ajasite nüüd leivaisu peale

Teadaanne: liigutasin leivateo teema soolaste toitude alt Kokanduse üldiste teemade alla ja panin kleepsuks, et kaduma ei läheks.(väärib rohke osaluse tõttu juba omaette rida ). Hääd küpsetamislusti!

Küpsetasin eile leiba.
See kord tegin ürdileiba.
Ürtideks pune ja rosmariin. Kergelt vürtsikas leib tuli!
Mõnus vaheldus puuviljaleivale!

Nonii, nüüd on mindki leiba küpsetama meelitatud. Esimene puuviljaleib on juba ka valminud, kuid selle tegin juuretiseta. Leib tuli küll täitsa söödav, kuid mitte suurepärane.
Täna aga hakkan juuretisega leiba kääritama ja homme siis juba küpsetama.

Pincel me tuleme sulle külla .
Kui teed ürdi leiba siis võid arvestada ,et mo mees on kohal .
Ta pidas Babyappeli ürdi leiba kõige paremaks leivaks siin ilmas .